Jälgi meid
Tüür bänner

VARESE LOOD

Turjekeldri jugadel 1.

TAPIO VARESE KOGU
Lahemaa neljast joast on Turjekeldri juga vahest vähemtuntud. Õigupoolest ei juhata sinna ainsamatki viita, mis meid sel maipühapäeval päris üllatas. Muuksi linnamäele küll, ent joale mitte. Tundub, et seda kohta tahetakse massiturismist säästa. Hiljem kohapeal selgus, et laudteegi on mäda ning stend ümber kukkunud.

Kaardi järgi pöörasime õigele põlluteele. Ette jäi taluhoov. Kuidas edasi? Märt läks küsima. Vastu ootusi oldi lahked juhatama. Et pange aga auto siiasamma ja hooviservalt tuleb natuke astuda. Ainult et rada on sompus – hoiatati meid. Sompus? Huvitav väljend. Ju kohalik murdeline pruuk.

Mattunud klindijalami tee oli ilus. Lambakarjamaa õhukesekihilisest paest kiviaedadega, harvade õunapuudega, ka kadakad, lodjapuud ja kusla-
puud ilmestasid siinset. Selja taha jäi klindilahe vastaskülje kadakaline astang Muuksi linnamäega. Teisal paistis mere tumesinine laik ja kaugemal vaadet sulgev Juminda poolsaare rannamets.

Tee ääres õilmitsesid ohtrad lõokannused segus kuldtähtedega.

Jõudsime lopsakarohulisele sanglepapuisniidule, mida läbistab looklev ojake. Naadid, kanakoolmed ja salu-täht-
heinad. Niiskel pinnasel õitses lepiklilli. Neid, keda Hiiumaa looduses ei kasva.

Juba eemalt hakkas kostma pahinat.

“Palju õnne sünnipäevaks!” teatas Märt, kui olin natuke peale teda kohale jõudnud. Justnagu oleks tema selle joa mu jaoks tööle pannud. Ega ma tegelikult eriti julgenud siit veelangu eest leida. Turjekeldri oja on sageli kuivav ning siinne peamine vaatamisväärsus on hoopis kaljujalamilt immitsenud allikate mõjul tekkinud koobas. Kujult küll pigem kulbas, aga olgu sellega kuis on.

Huvitaval kombel pole siin lubjakivist jälgegi. Allosas lasuvad kambriumi ajastu pudedamad aleuroliidid, üleval loovad kaljuseina ordoviitsiumi tugevamad liivakivid.

Ja juga, jah, see on üks täitsa omamoodi juga. Veidi peale meid jõudnud naisterahvaste rühm arutles isekeskis, et nädala eest polnud siin vett ollagi. Vahepealsed vihmad olid nüüdseks aga imet teinud. Vesi langes nelja meetri kõrguse joa, pigem küll dušina, läbi õhu. Vesi sahises, vesi pladises, pommitades all lasuvat lompi.

Vaatasin ja pildistasin veemängu küll ühelt-, küll teiseltpoolt, kõndisin päris kulpasse, nõnda et taevast näis langevat joana paduvihma. Fotodel aga ei saanud joa suurusest ikka hästi aru. Tuli siis kordamööda teineteist kose kõrvale mõõdulatiks lisada, et pildivaataja kose mõõtudest ikka sotti saaks.

Veel lugemist:

VARESE LOOD

Hiiumaa on ikka üks meretagune värk – mõtlen teine­kord, kui taimede levikukaarte vaatan. Imelik, miks paljud liigid, kes vohavad Läänemaal ja ka Saare­maal, siin...

VARESE LOOD

Enamikule Eesti saarte elanikest on kivirikuliste sugukonda kuuluv harilik lepiklill (Chrysosplenium alternifolium) küllap täiesti tundmatu taim. Seda sel lihtsal põhjusel, et siinmail ta looduses...