Vaida koobas ja allikaoja

Vaida paljand ei ole salastatud koht ja netist leiab selle kohta teavet hõlpsalt. Abja-Paluojast kuus versta Kilingi-Nõmme poole, maanteest 800 meetrit põhja, asub Vaida oja vasakkaldal koobas, mis uuristatud allikavete mõjul…
Nõndaks. Tegelikkuses on asi aga keerulisem. Maanteelt ei näita sinna mingit viita. Vähe sellest. Eelviimase talu juures muutub tee vett täis rohtunud roobastikuks. Talu juures seisab silt: “Eraparkla. Kutsu hästi kuri!!!”. Haukus teine seal aia taga jah.
Kas olen valesti tulnud ja peaks lähenema teiselt poolt oja? Kõheldes manööverdasin siiski vett täis rohuteel edasi, viimase talu poole. Kui siit otse üle võsastuva heina­maa lõigata? – ojaorg on ju taamal aimatav. Ja kas sa näe: metsaserval valendas silt! Ongi Vaida paljandi kiri peal. Ilus haruline saarepuu kasvab selle kõrval veerul, aga üle selle heinamaa pole nagu üldse käidud. Vaid veerul on näha, et kunagi on siin trambitud. Ju maaomanikud ei taha mingit massiturismi ja sestap nii viitadeta kõik ongi, oletasin. Et kes teab ja väga tahab, küll see siis ka tuldud saab. Nagu mina.
Jah, need Sakala laia­lehised orud. Siingi leidus väärispuid, ehkki enamasti võsastaadiumis jalakate näol, lisaks tammevitsu. Suurtest puudest valdasid saared ja vahtrad. Halli leppa ja toomingaid ka. Ja veidi humalat. Ja lopsakas laane­sõnajalastu, seas kahjuks ohtralt va invasiivset väikese­õiest lemmmaltsa.
Järsak muutus siin paiguti kaljuseinaks. Vanemas osas on liivakivi kaetud tükatise halli samblikuga. Ja siis see koopasuu. Seejärel paari meetri kõrgune liiva­kalju otse ojapiiril. Päris korralik oja see Vaida, vaat et veerikkam kui meie Kärdla Nuutri!
Hirmutasin tahtmatult kellegi rohustust liikvele. Rebane. Üritas vaeseke järsakust üles põgeneda, ent libises mitu korda tagasi.
Aga jah, see koopasuu. Nagu mingi troopilise kalju urke mustav ava, ülaservas
haljas maarjasõnajala­lehestik, vanad lehejäänused paksu narmaskardinana alla rippu. Seas haljaid taime­vääte. Häbi tunnistada, ega noid ma ei tundnudki ära. Salu-tähtheina võsud? Ei tea… Koldrohuväädid iga­tahes mitte – neid võis maapinnal
näha ja oma mustriliste lehtedega on nad ilmselgelt teistsugused.
Koopast lähtuv allikaoja solises-lobises samblakivide alla peitunult. Koopasuus ilmus ta nähtavale. Kõndisin ojakese voolule vastu, maa alla. Silmusklev veesäng paari maakiviga, punaliivased kaldad, punaliivakivine võlv üle pea. Natuke rohelist sammalt suutis siin veepiiril veel kasvada, edasi hämarduval tagapoolel jäid vaid vesi, liiv ja liivakalju. Koopa pikkuseks antakse kuus meetrit, ent mulle tundus see küll pikemana. Koopaava poole tagasi vaadates läikles valgus voolusängi pinnalt.
Jah, tõesti, midagi täiesti teistmoodi oli siin, lummuslik omaette maailmakild.
Läänesuunas, Kilingi pool asuv Allikukivi koobas on suurem, ent sealt väljuva ojakese ava on liiva täis kuhjatud, et rahvas sealt läbi koopasse ei trügiks. Siinne maa-alune oja voolab aga vabalt valguse poole, väljudes maalilise võlvkaare ühest servast.
Muidugi täitsin ma siin maa all sellest külmast lättest oma paar pudelit.
Tagasi veerult üles roninud tõdesin, et see oli nüüd küll mu jaoks üks kodumaa looduse erilisemaid tundehetki. Ja tõesti hea, et Vaida allikaojakoobas massi­turismi osaks ei ole. Ehk mu kirjatükk ei tee siinkohal ka liigset reklaami…