Tapio Vares Talvel olin enda jaoks ootamatult avastanud Ahvenamaa. Looduslike kontrastide saarestiku, mis on väga hõlpsasti kättesaadav, sest Tallinna-Stockholmi vahet kurseerivad laevad teevad seal peatuse.
Maarianhaminas ehk kohalikus keeles Mariehamni sadamas võttis meid vastu karge nullilähedane õhk. Esimesel pilgul paistis kohe siinne kevade mahajäämus – Esplanaadi pärnad veel puha raagus. Võrreldes mandri külje all asuva Hiiumaaga on Ahvenamaa väga mereline; kagust tulevad Venemaa kõrgrõhkkonnad kipuvad pikal mereteel kõvasti oma soojust kaotama. Kõige soojema kuu juuli keskmine temperatuur on 15,6 kraadi, meil kraadi võrra soojem. Talved peaks olema Hiiumaaga üsna sarnased, külmim kuu on veebruar, keskmise -4,5 kraadiga.
Oleks Ahvenamaa Rootsi all, nagu saja aasta eest Soome iseseisvudes saarestikus sooviti, poleks sel maakonnal sugugi seda autonoomset staatust ja erilisust kui nüüd. Tegemist on Soome kõige soojema edelanurgaga, mis on riigi parim õunakasvatuspiirkond, kus ainsana kasvavad looduses jugapuud ning mitmed lubjalembesed rohttaimed. Tundub, et rõhutamaks Maarianhamina kui Soome kõige pehmema kliimaga linna, on siia tänavapuudeks istutatud ühtteist erilist.
Esmalt lõid pahviks Turu tänava (Torggatan) õitsvad puud kõrgendatud istutusaladel. Magnooliad, selge see. Aga need võimsad
4–5 tolli kõrgused roosakaslillad “tulbiõied”, õiekattelehed alt tumedad, otstest helevalkjad – no täiesti kui Soulange’i magnoolial! Siinsed neli puud on nelja meetri kõrgused ja samuse arvatava hübriidliigi kohta väga sihvakaks kujundatud.
Soulange’i magnooliat olen ma pidanud natukese külmaõrnaks. Siin aga sedasi uhkesti ilutsemas nagu kusagil Lääne-Euroopa linnatänaval… Tõsi, need ei pruugi siin ju väga palju aastaid kasvanud olla, vabalt võivad olla kohe toekate istikutena kohale toodud.
Istusin seal külmal kevadhommikul vägevate õitega magnoolia all, ega osanud midagi selgemat välja mõelda: ju siis tõesti Soulange’i magnoolia või üks selle sortidest. Õite poolest kahtlemata. Kuid nädal hiljem ilmunud lehed panid taas natukese kahtlema – sellised siledad teised. Koduaias mu oma põõsjal Soulange’i magnoolial on lehed aga tugevamad ja mõnusalt plüüšja pealispinnaga. Siiski hiljem turismiinfost järele uurides sain kinnitust, et tõepoolest peaks ikkagi tegu olema Soulange’i magnooliaga. See on küll paras eksootika!
Järgmisena sattusin sel hommikul bussijaama. Nii suure linna, varsti juba 12 000 elanikku, kohta on see küll väga niru: vanad kitsad perroonikesed ja ainsaks varjualuseks lühikese pingiga pisike klaasputka, kuhu end tõusva päikse kätte soojendama sättisin. Kuid kahel pool seda putkat sirgusid oma
8 meetrit kõrged sihvakad lehtepuhkevad ja paksult urbi täis harilikud valgepöögid (Carpinus betulus). Lisaks mitmed puud tiheda püstise luua kujulised – küllap valgepöögi sort ‘Fastigiata’. Platsi teises küljes uhkeldas värskes lehes kolm punast harilikku pööki (Fagus sylvatica ‘Purpurea’), nende järel laiutamas valges õiepilves suured maguskirsipuud (Prunus avium).
Harilikku valgepööki on Esplanaadi naabruses haljasalal kasutatud ka ümber purskkaevu hekiks kujundatuna.
Pilku paelusid veel Esplanaadi õitsvad rodod ning Turu tänava hõbevalges lehestikus valged pihlakad (Sorbus aria). Mõtlesin sel päeva hakul, et miks ei võiks Kärdlassegi näiteks uuendatava Keskväljaku alale mõnd magnooliat istutada? Ei pea olema see uhke Soulange’i, võiks ka näiteks täiesti külmakindel hondo magnoolia või põõsja kujuga tähtmagnoolia või…
Üks eriline tänavapuu kasvab Maarianhaminas veelgi, nimelt lõunapöök, ent too väärib vast lausa omaette kirjatükki.
