Niidiselja keskosa katab endiselt puisniidust kujunenud hõre salulehtmets, kus eeskätt valdavad pärnapuude pundid, sekka vahtrat, haaba ja sarapuud. Ka üksik magesõstar ja näsiniin jäid teele.
Väikeste väludega metsaalust kattis salutaimestik maikellukeste, mitmeõieste kuutõverohtude, saluheinte, mets-seaherneste ja sealõuarohtudega. Ka maarjaleppa ja harakputke lehti, oli imelike lillade huulõite ja keraviljadega natuke nõgese moodi taimi. Tegu on mägimündiga, Eestis paiguti kasvava puisniitude ja segametsade taimega, kes eelistab lubjarikast pinnast. Ja vahi, salukõdrikut kasvas siingi! No on vast salumets!
Niidiselja lõunaots avardus taas lagedamaks, pakkudes nii ehedat puisniiduvaadet oma välude ja laialehiste puudega. Hiiumaa üks esinduspuisniit võiks olla see! Aga ei tule mitte keegi sellesse pärapõrgusse seda enam taastama ja hooldama. Vaid metsloomad tõrjuvad võsa, kuniks…
“Esimesel Eesti ajal olid siin üksikud suured kased ja mõni pärn ning üsna lage heinamaa, mis hiljem täis kasvas,” arvas Teedo. Nojah, aga ikkagi sellised suured välud tänini püsima jäänud!
Niidiselja lõunaots meeldis mulle iseäranis. Suurepärane kastikune künkaaas uhkete pärnade ja kaheharulise, ligi 25 meetrit kõrge arukasega servas. Ning kohe sealsamas, “laiu” servas algamas vaid 14 meetri kõrgune sookaasikuharvik.
Siin künkajalamil aga vohas kuni rinnuni padrikuna vesikanepit. Ohhoo! Näed, see Lääne-Hiiumaa lubjanõudlik liik on ka saare keskel täitsa olemas. Osalt ilmestas nende latvu veel lillatavaid õisikuid. Ilus taim on vesikanep, ehkki natukese liiga massiivselt armastab laiutada.
Viivitasin Niidiseljalt lahkumisega. Täiesti nagu majaplats oli siin. Künkaniit kaharate puudega, ehkki metssigadest tükati jõledalt segi songitud. Mis ilus kodukoht siin olla võiks… Muidugi lootusetult ära, ses paigas pole inimesed küllap kunagi püsivamalt elanud.
Eredas päikselõõmas sumisesid kärbsed, naistepunad kollendasid hiliseid õisi, keski lind siutsus mõtlikus rahus. Tahtnuksin siin kauem olla. Kujutlesin, et kevadel võiks tagasi tulla, varaseid salutaimi otsima ja üldse… Aga siis vist ei pääseks “Emajõeks” paisunud Pihla ojast läbi.
Tuli nüüd lahkuda. Siit pärnapuiselt künkalt, mis näib nii ilmvõimatu eksinud maastikukilluna. Ees ootas kidur pilliroogne kaasik. Jälle need Hiiumaa argimaastikud. Jäi maha see “muinaslaid”. Juba paarisaja sammu järel oli sookaasik pärnadekingu endasse neelanud, kui poleks kõike seda imelist maastikku üldse olnudki. Vabalt võib säärases ühetoonilises soometsas Niidiseljast väga lähedalt mööda marssida, ilma seda märkamata. Väga kergesti võib end sellesse metsalaama üldse ära kaotada, sinna põhjalikult ära eksida…
Tegelikult peidab see soometsalahmakas endas õige mitut salusaart, kuid suurim ja ilusaim neist on vaieldamatult Niidiselja.
