Mul on olnud erakordne võimalus jälgida ja rääkida kaasa Eesti teekonnal Euroopa Liidus. Kõik algas liitumislepingust, mille juriidilise teksti eest ma vastutasin. Mäletan siiamaani neid unetuid öid, kui sain aru, mida see ülesanne tegelikult tähendab – liitumisleping oli tuhandeid lehekülgi pikk. Riigikogusse viisime selle kaubakärudega, sest lisaks e-versioonile pidi olema ka paberversioon. Mäletan ka seda, et lõplikku teksti lipsas sisse trükiviga – Virtsu asemel oli ühel kaardil kirjas Virstu. Viga sai kiiresti, 2004. aastal, parandatud.
Parim tee
Eesti tee Euroopa Liidus on olnud mitmekesine nagu Hiiumaa loodus – üle küngaste ja mätaste, mööda soid ja mereranda, siis vaevaga mäest üles ja suure hooga mäest alla. Sellel teel on olnud suuremaid ja väiksemaid võite, vahel ka ebaõnnestumisi, aga see on parim tee, mida Eesti saab käia ja meil on parimad kaaslased, kellega koos käia, isegi kui nad vahel rappa lähevad (loe: Ungari ja Tšehhi). Küll me nad varem või hiljem mülkast välja tirime.
2007. aasta kevadel kogesin vahetult, mida tähendab Euroopa Liidu solidaarsus, kui Eesti Moskva saatkonna ees möllasid našistid ja Euroopa Liidu saadikud tulid Eestile oma toetust näitama. See oli seesama kord, kui saadikud murdsid läbi OMONi rivi ja Rootsi saadiku autolt rebiti maha lipp. Saadikud tulid, sest niimoodi on kombeks Euroopa Liidus – üks kõigi ja kõik ühe eest, sest Euroopa Liidus hoitakse ja toetatakse üksteist.
Mul on hea meel, et Eesti inimeste toetus Euroopa Liidule on jätkuvalt kõrge. Eesti astus 20 aastat tagasi Euroopa Liitu ja NATO-sse, et jääda vabaks, saada õiglasemaks ning tagada oma julgeolek. Eesti inimeste kõrge toetus mõlemale liidule näitab kõige ilmekamalt, et valikuga ollakse rahul ning Euroopa Liit ega NATO ei ole meid alt vedanud.
Brüssel või Kärdla
Euroopa Parlamendis näen igapäevaselt, kui ühte me oleme Euroopa Liiduga kasvanud. Kõik, mis toimub Brüsselis, puudutab meid samavõrd kui see, mis toimub Toompeal või Kärdlas. Isegi, kui kellelegi tundub, et Brüssel on kaugel ja Euroopa Liidust tulevad kahtlased korraldused, tuleb ikka ja jälle meelde tuletada, et Eesti ongi Euroopa Liit ja igas Euroopa Liidu otsuses on tükike Eestit ja Hiiumaad. Olgu jutt julgeolekust või majandusest või keskkonnast või vähemuste kaitsest.
Nendel Euroopa Parlamendi valimistel on sotsiaaldemokraatide loosungiks – vabadus, õiglus ja julgeolek.
Täna valatakse vabaduse eest verd Ukrainas – Ukraina, Eesti ja kogu Euroopa vabaduse eest. Ukrainas rünnatakse vabadust relvaga, aga vabadust võib rünnata ka relvata. Me soovime elada vabade inimestena vabas ühiskonnas. Selleks tuleb meeles pidada, et vabadus ja demokraatia ei ole iseenesestmõistetavad. Vabadust ja demokraatiat tuleb kaitsta iga päev, alustades õigusriigi põhimõtetest ja lõpetades väljaastumisega diskrimineerimise ning vaenu õhutamise vastu.
Vabaduse kõrval on sotsiaaldemokraatidele alati olnud oluline õiglus. Oleme näinud, et võimu ükskõiksus kõige haavatavamate vastu teeb neist kerge saagi populistidele ja äärmusideoloogiatele. Võim ei tohi suhtuda inimestesse ülbelt ja üleolevalt – olgu see poliitikate kujundamisel või toetuste jagamisel. Inimestel on õigus teada, mida võim teeb ja võimul on kohustus anda selgitusi ja aru. Isegi, kui see tundub tülikas ja ebapopulaarne. Õiglus peab toimima ka riikide – Euroopa Liidu liikmesriikide – vahel, olenemata suurusest, rahvaarvust, rikkusest, asukohast, ajaloost.
Mõõt peab sobima
Meenutan Marju Lauristini sõnu, mis ta ütles Paides 2021. aastal, pidades ühte kolmekümne kolmest kõnest:
Me peame selle eest seisma, et meile kui kõige väiksemale oleksid meile sobivad mõõdud, et see Euroopa rätsepaülikond oleks meile sobiv, mitte liiga suur. Kui meie kinganumber on kolmkümmend viis, siis me ei pea kandma numbrit nelikümmend viis.
Usun, et oleme 20 aasta jooksul palju õppinud ja seisame täna oma õiguste ja õigluse eest väärikalt ja kindlalt. Mäletan väga hästi, kuidas käisime koos välisministeeriumi kolleegidega enne 2003. aasta referendumit Eestis ringi ja selgitasime, et Eesti ei kaota Euroopa Liidus oma nägu, keelt ega kultuuri. Tõime näiteks iiri keelt ja kultuuri, mis lõi õitsele pärast Euroopa Liiduga liitumist. Pean tunnistama, et väga uhke on rääkida Euroopa Parlamendi väärikas plenaarsaalis eesti keeles ja teada, et eesti keel on võrdne teiste Euroopa Liidu keelte seas, samuti nagu ka Eesti teiste liikmesriikide seas.
Meile ei topita jalga palju suuremaid kingi, kuigi nii mõnelgi juhul valime ise mitu numbrit suuremad jalanõud ja näitame eeskuju endast suurematele ja võimsamatele.
Vajalik kaitsevolinik
Üks sellistest valdkondadest on julgeolek. Eestist on saanud üks Ukraina toetamise eestkõnelejatest, olgu tegemist relvastuse andmisega Ukrainale, põgenike vastuvõtmisega, Euroopa kaitsetööstuse varjusurmast ülesäratamisega või Venemaa vastutusele võtmisega.
Meie sõnum on selge – meie ise ja kogu Euroopa peab olema sõjaliselt võimekam. Seepärast toetame ettepanekut määrata järgmises Komisjonis ametisse kaitsevolinik.
Samas ei ole ma nõus nendega, kes kasutavad sõda Ukrainas ettekäändena, et teiste, ilmselgelt neile ebamugavate teemadega mitte tegeleda. Sõda Ukrainas on ja jääb väga oluliseks, aga selle taha ei tohi pugeda, et midagi olulist tegemata jätta. Pigem vastupidi – toetus Ukrainale püsib kõrge ainult siis, kui võtame tõsiselt ka siseriiklikke väljakutseid ning seisame oma inimeste heaolu eest nii Eestis kui ka Euroopa Liidus.
Euroopa Parlamendi saadikuna on mul olnud võimalus võõrustada külalisi Eestist, kes käisid tutvumas Euroopa Parlamendi tööga. Kokku on külalisi olnud ligi 500 ja nende seas ebaproportsionaalselt palju hiidlasi. Eriti armas oli Emmaste koolilaste külaskäik. Teie kingitud meepurk on ka kõige raskemad päevad magusamaks teinud. Külastused on näidanud, et hiidlastele, ka koolilastele, läheb korda Euroopa Liit ja Euroopa Parlament, et hiidlased soovivad rääkida kaasa Euroopa, see tähendab OMA tuleviku osas.
Seda saab teha Euroopa Parlamendi valimistel 06.–09. juunil. Kutsun kõiki päris- ja suvehiidlasi, samuti ka hiidlaste sõpru-sugulasi-tuttavaid valimistel osalema. Otsustage ise oma tuleviku üle, ärge jätke otsustamist teistele.
Omalt poolt luban, et seisan ka edaspidi kaljukindlalt ühtse Euroopa, tugeva Eesti ja meie inimeste eest – vabaduse, õigluse ja julgeoleku eest.
