VJATŠESLAV UTJUPIN Eesti vetes hakkab kala kaduma juba aprillikuu keskpaigast ja püügid jäävad aina kesisemaks. Nii ka sel aastal, kala hakkas kaduma, meie st Hiiu Kaluri kaks suuremat laeva Tenacious ja Kaluri saadeti Taani vetesse. Seal olid saagid veel korralikud. Meie kolm: Papisaare, Lavassaare ja Piirisaare, aga jäime püüdma, kuna ka meie Pärnu kombinaadile oli kala tarvis.
Püügid aga olid nii väiksed, et pidime lausa töö lõpetama ja seisma jääma.
Siis aga helistasid rootslased Västervikist meie juhtkonnale, Urmas Reimannile ja Tanel Estale, et kus te poisid olete, miks oma laevu meile ei saada? Et kui kala oli palju, oli meil siin Soome ja Poola suurtest laevadest sadamas lausa järjekord kala pakkumas, aga kui kala vähemaks hakkas jääma, kadusid kõik Taani vetesse, kus kala on rohkem. Paluti, et saatke meile paar laeva abiks, kuna meil on siin ainult paar väikest Rootsi laeva, mis ei rahulda meie vajadusi. No meie juhid ei lasknud ennast kaks korda paluda ja saatsidki kohe Papisaare ja Lavassaare (kapten Hannes Ojala) Rootsi.
Ütlesid veel, et poisid käige ära, siin pole kala ja sealt kõik laevad kadunud, aga äkki leiate midagi, no ja kui ei leia, siis tulete tagasi – jalutuskäik missugune! Naised kodus veel ütlesid, et teised maksavad ränka raha, et laevaga Rootsis käia, aga teile makstakse veel peale ja laevas iga päev Rootsi laud. No meil on laevas toitu tõesti piiramatus koguses – söö nii palju kui tahad ja millal tahad, kasvõi öösel.
Mäletan, kui Aafrikas suuremate laevadega käisime, siis seal olid söögikorrad kindlal ajal, küll neli korda päevas, aga muul ajal ikka igal matsil külmkapi kallale minna ei lubatud.
Nu, ja läksimegi Rootsi õnne kaema ja ennäe imet, saimegi kala ja päevapüük oli kohe kolm korda suurem kui kodus.
Kui esimese laadungi Västerviki viisime, olid kalakombinaadi mehed rõõmsalt vastas. Isegi kalakaitse, toll ja rannavalve ei tulnud meid tülitama, kuigi nende laevad ja autod olid sadamas.
Kaks aastat tagasi käisid nad meid kontrollimas – kaptenid olid kained, kalakogused õieti märgitud, näitasime ennast positiivsest küljest – mis meid siis ikka tülitada.
Eelmisel aastal üks Poola laeva kapten kurtis mulle, et teda küll käivad pea iga kord kontrollimas. Tuli välja, et ühe korra ta tüssas neid ja esitas kas valed kalakogused või veel midagi ja kaotaski usalduse.
No meie ameti juures ei saa ju päris kristalselt aus ka olla, muidu saad kirikus ka peksa, aga päris nahaalne ka olla ei tasu.
Nii me siin toimetame, kaks-kolm päeva merel, korjame trümmid kala täis ja siis sadamasse. Sadamas lossime, siis kolame linna peal, öösel puhkame ja varahommikul jälle merele. Öösiti kala ei ole, kala läheb magama ja meie ka puhkame, mootorid-masinad seisma ja laev triivib vaikselt kõikudes. Kajakate kisa saatel jäämegi tudile ja no üks mees ikka jääb vahti igaks juhuks. Tema magab siis päeval.
Tenacious (kapten Ats Võsamaa) põikas tagasiteel Taanist ka siit läbi ja tõi paar laadungi Västerviki sadamasse. Nüüdseks on nad juba tagasi kodusadamas.
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saabume ka meie neljapäeva, 16. mail õhtul Suuresadamasse ja jäämegi suvepuhkusele.
Tervitades
Vjatseslav Utjupin
Papisaare kapten
