Küllap paljud meist on teadnud karukelladena neid pruune väikseid kellukaid pika varre otsas, on teised tavalised taimed igal pool. Kuid ei, tegelikult on nende nimi ojamõõl. Mida see mõõl* üldse tähendab?
Teine mõõlaliik, samuti üsna niiskuselembene, on Eestis veel: maamõõl. Temal aga kellukaid pole, on hoopis püstised kollased viie kroonlehega õied. Lausa kolmaski mõõlaliik kasvab Eestis, peamiselt kaguosas, tema nimeks on püstmõõl.
Päris karukellad on ojamõõlast sootuks teist masti tegelased. Nad näevad välja töntsakamad, ent seda suurema õiega, ja on õige karused pealekauba. Erinevalt mõõladest eelistavad karukellad kuivemaid kasvupaiku. Ja märksa võõramad on nemad ka. Hiiumaal leidub looduses Eesti kahest karukellaliigist vaid aas-karukella ning tedagi üldse mitte sagedasti. Igatahes näiteks Ristna liivasel rannamaal võib aas-karukella
leida. Tosina aasta eest sattusin sinna just õigel ajal, kui varsi ehtisid udemelised seemnepallid. Karukella saabki paljundada vaid seemnetega, mis tuleb külvata soovitatavalt otse tulevasele kasvukohale. Ümberistutamist nemad ei sallivat, vanem taim võib rebimist nii pahaks panna, et otsustab solvunult suisa hinge heita.
Külvasin aas-karukella seemned kodus kiviktaimlasse. Algul olid taimehakatised väetid, ent siiski kasvatasid lõpuks paar longus pruuni õitki. Kuid korralikku asja neist siiski ei tulnud. Arvatavalt sai saatuslikuks kõrvalt peale pressiv leesikavaip. Võib-olla oli ka pinnas liiga niiske? Igatahes ilma ma aas-karukelladest kahjuks jäin.
Tänavu aprillikuul silmasin Käinas Mareti taimeaias üht udukarvast pisikest tuusti, kes kannab nime Potentilla subslavica. Tegu on haruldase endeemse karukellaliigiga, kes elutseb ainult Slovakkias, eelistades seal valgusrikkaid lubjakaljualasid.
Aga teine karukell oli seal Maretil veelgi: palu-karukell. See on Eesti teine karukellaliik, keda Hiiumaal looduses üldse ei kasva, samuti Saaremaal mitte. Mandrilgi leidub teda vaid paiguti, enam Raplamaal, Kõrvemaal ja Kagu-Eestis. Karukellad kuuluvad looduskaitse alla, neist palu-karukell kui haruldasem teise kategooriasse.
Aas-karukellast on palu-karukell täiesti erinev, sest lillat värvi kattelehtedega õied avanevad karikana ülespoole, paljastades hulga kontrastseid kollaseid tolmukaid. Lõhn on õiel täitsa tuntav ja meeldiv, ehkki taim ise mürgine. Palu-karukella kasvatatakse aedadeski, küllap sagedamini aga siiski lõunapoolsest Euroopast pärit hariliku karukella sorte, mille seas leidub näiteks suisa punaseõielisi. Kuid olgu pealegi need sordid ja võõrliigid. Jätsin tolle Slovakkia endeemi soetamata ja võtsin alustuseks selle omamaise palu-karukella,
kes Hiiumaal on rangelt võttes võõrliik. Istutasin ta suure hoolega (ta olla juurte häirimise suhtes ju hirmus pirts!) kodumetsa tagaserva kraavi kõrgele liivmullasele perverandile. Mustikas ja pohl viitavad talle sobivale palumetsa tüübile, ehkki seal kõrguvad okaspuude asemel hoopis vanad haavapuud. Kevadiseks õitseajaks jagub raagus salus talle päikest piisavalt, ent suvel lehelisel ajal? Tore oleks seda meretaguse Eesti liiki siin edaspidi seemnest juurdegi paljundada. Paraku eelistavad karukellad risttolmlemist ja üksiktaim annab seemet vaid viimases hädas ning siis ka napilt.
* “Eesti keele seletav sõnaraamat” annab murdesõna “mõõl” tähenduseks hällivibu ehk painduv puu, mille külge riputati häll ehk kätki. TOIM
