Kevad… Ikka suudab ta veel üllatada. Oled näinud kevadeid mitme aastakümne jagu, võiks juba teised rutiinselt korduma hakata, kuid ometi mitte.
Iseäranis jäävad meelde äärmused. Näiteks mais 2004 valdasid kohutavad öökülmad. Või tunamullu, mil aprillis keeras ära jäiseks ning 9. mail suusatati Saaremaal värskel paksul lumel ja veel 20. mail püsisid kased raagus.
Tänavu on kõik jällegi teisiti. Jüripäeva paiku vallandus suisa suvesoe ja mitmel päeval ronis kraadinäit
20 plusspügala juurde. Mispeale loodus lausa rebestas end. Iga päev tõi taas midagi uut, aina vaata ja imesta. Siinkohal väike mosaiik 24. aprilli sumedal õhtupoolikul nähtust.
Hea küll, noores lehes toomed polegi ehk ennekuulmatu ime, ent hiirekõrvad on ka sarapuul, hõbejad lahtiharunevad küünlakesed ilmestavad pihlakaid. Esimesed vahtraõied. Mõned söakamad kased ehivad end õhulise rohelise looriga. Kodumets on täis võsaülaste pidu, lillatavad lõokannused ja kopsurohud, kollendavad kuldtähed, õitsevad tagasihoidlikud piipheinad, sõrmtarnad ja lubikad. Seevastu sinililledest muist juba pudistab õisi.
Humal küünitab ülastelehestikust vaksapikkuseid kasve ja päikselise langi serval tabab silm mõnd lahtirulluvat kilpjalga. Soopuisniit hakkab lodukannikestest sinilillaks värvuma, kuivanud kraavi ummistavad varsakapjade hõõguvkuldsed õied.
Ja kes kõik veel aias lisanduvad! Mändide all roosatab-punetab-lillatab losakil eerikapuhmaid. Nende õied sarnanevad kanarbikule ja tekitavad sestap tõttöelda augustikuist hilissuve tunnet. Tegelikult on punasel ja värdeerikal õige õitsemise aeg just nimelt kevadel.
Üle pea sirgunud kirsskontpuu õhulise kollase õisikute vine sumiseb mesilastest. Iseäralik mõrkjas lõhn on kirsskontpuu õitel. Tuleb vist hea luuviljade saak tal tänavu?
Tiigiäärsel niidul tumelillatab hulk õievarsi, mis näivad kui rammusad käpalised. Tegu on aga hüatsindiga, kel sordinimeks ‘Woodstock’. Üle tosina aasta on nad mul seal samblamurus elanud, ei ole olnud vaja sibulaid suveks üles võtta ega midagi. Tänavu õitsevad nad kuidagi eriti rikkalikult. Küllap meeldis neile iseäranis mullune põrgupalav suvi, mis sarnanes pigem vahemerelisele.
Mullune hästi soe ja pikk vegetatsiooniperiood sobis nähtavasti suurepäraselt ka Jaapanist pärit tähtmagnooliale. Vaevu rinnuni põõsaspuuke kasvatas mullu sügiseks valmis suure hulga sametkarvaseid pakse
pungi. Ja kuna talv ei tulnud kah ränk, siis… No see oli ikka üllatus: mõned magnooliaõied puhkesid üleöö juba 24. aprillil! Muidu saan neid pigem 9. mai paiku sünnipäevakingiks. Üldiselt olen arvanud, et magnooliaõite kiitmisega on pisut üle pakutud. Mõni eksootilisem tulbikujulise roosa õiega liik-sort ehk veel, aga mille poolest on täht- või hondomagnooliast viletsamad meie oma õunapuu õied? Sama kaunid! Pealegi on õunapuuõite lõhn märksa meeldivam, magnooliatel seevastu kuidagi vängelt “kreemine” või kuidas seda kirjeldadagi.
Kuid teisalt, nüüd aprillis ootamatult trehvata magnooliaõisi – pole teps paha! Nii varased valged õied oksaraagudel lummavad igatahes. Õunapuuõiteni aga kulub vist veel mitu nädalat.
Iseasi, mis sest soojalaine välja meelitatud pillerkaarist edaspidi saab. Liiga varajane soe võib olla ohtlik. Sest ikka kipub siis pärast, õunapuude õitseajal öökülmi tulema.
