Hiiumaal on kurerehad enamasti natukese võõrad taimed, vaid lubjastel aladel leiduv verev kurereha on tavaline. Eriti silmapaistev on ta sügiseti, kui poolkerajate puhmaste lehed punaseks värvuvad.
Kaheaastane haisev kurereha on seevastu pisem ja jääb taimestikus pigem märkamatuks. Igapäevaselt muud kurerehad aga silma ei jäägi. Mandril jagub neid ohtralt, ent Hiiumaal harva. Näiteks mets-kurereha leidub peamiselt vaid Kõpus või soo-kurereha
kusagil saare kirdeosas. Tõttöelda polegi ma siinmail viimaste otsa komistanud. Hoopis lihtsam on mandril neile peale sattuda. Lausa tüdimuseni võib meretaguses Eestis silmata siniste õitega aas-kurereha, kes palistab umbrohuna maanteeservi. Siinmail on ta aga suisa haruldane. Miks küll? Miks mitmed kurerehad Hiiumaal end eriti koduselt ei tunne?
Vähenõudlikud kurerehad on armastatud ka aianduses. Neist vast tuntuim on risoomikas kurereha (Geranium macrorrhizum). Kui ma paari aasta eest küsisin Käinas Mareti taimeaias midagi vastupidavat kuivavõitu kohta suurte lehtpuude alla, soovitati mulle just risoomikat kurereha. Too hakkas mulle kohe meeldima ja nii viisin istiku koju. Selliste karvaste heleroheliste lehtedega taimehakatis, sõrmhõlmised lehed meenutamas eksootilist korea vahtrat. Kui aga tema kohta kirjandust lugema hakkasin, tõstis pead kahtlus, suisa kartus. Olla teine kiiresti laiuv ja ei umbrohtu. See tähendab, et tõrjub kõik teised oma teelt kõrvale? Ära ma teda muidugi kah ei raatsinud visata. Nõnda küüditasin selle kurereha männimetsa sisse tammehakatise alla, lootuses, et sealt samblavallidest ja mustikatõketest ta juba naljalt end välja ei murra. Liigniiske on ümbrus pealegi kah. Kuigi jah, ehkki peab vastu kuivale, taluvat tema ka suisa üleujutust…
See kõrgete lehtpuude alune jäi aga endiselt natukese igavalt üheülbaseks. Vaid mustikad ning natukese võsaülast ja maikellukest kasvamas. Kui hästi passiks siiski risoomikas kurereha sinna! Eeskätt meeldib mulle ta lehestik, mis sügisel osalt värvub punakaks, osalt talvitub värskelt helerohelisena. Täiesti iselaadsed on tema risoomid. Nüüd kevadel avastasin, et taim on sirutanud üles juba nelja tolli kõrguse punakaspruuni risoomi, mis on kaetud vanade lehejäänustega. Võta või jäta, oma väliskujult justnagu tibatilluke karuspalm! Just sarnane karune “tüvi”, mille otsas kimbuke sõrmjaid lehti. Otsustasin viimaks taime pagenduse lõpetada ja istutasin ta siiski juba ammu plaanitud kohta. Kui väga hulluks läheb, ju tuleb siis temaga võitlusse asuda…
Teisalt, kui risoomikas kurereha nii õudne vallutaja oleks, peaks olema kogu Euroopa temaga kattunud. Tõsi, näiteks Inglis- ja Saksamaal on see liik paiguti metsistunud. Huvitav, kas lausalise vaiplaviinina või siiski mitte? Risoomika kurereha kodumaa asub Lõuna-Euroopa mäestikes, ulatudes Itaalia Alpidest ja Apenniinidest itta Rumeeniani ja kagus Bulgaaria ning Kreekani. Üksik leiukoht on sel sajandil kirjeldatud ka Türgist Marmara mere Kapidagi poolsaarelt.
Näiteks Bulgaarias kasvab risoomikas kurereha 1100–1600 meetri kõrgusel mägedes ja moodustab seal ühe omaette pöögimetsade kasvukohatüübi. Nende pöögikute maapinnal valitseb lisaks risoomikale kurerehale lopsakas talihaljas mets-piiphein ning põldmarja sarnane Rubus hirtus. Lisaks jääb ruumi ka meie oma kodumaistest metsadest tuttavaile: maarjasõnajalale, lõhnavale varjulillele, jänesekapsale ja harilikule mustikale.
Türgi Kapidagi poolsaarel võib risoomika kurerehaga koos näha nii Eestistki tuttavat sarapuud, vaarikat, mitmeõiest kuutõverohtu, hammasjuurt, salukõdrikut ja maamõõla kui suisa igihaljaid naistepunasid, näsiniini, maasikapuid, loorbereid ja muid eksoote.
Muuseas, risoomikat kurereha peetakse ka heaks ravimtaimeks. Bulgaarias kannab ta nime zdravets, mis tähendavat tervisetoojat, ja temast ekstraheeritakse eeterlikku õli. See alandab vererõhku ja ka veresuhkru taset ning olla mitmel muul puhul abiks.
Vat selline taim siis. Näis, kuidas ta oma uues kodukohas käituma hakkab. Kas püsib mõõdukalt etteantud kohas või kukub ülbitsema?
