Hiiu Lehe ja Hiiumaa vallavalitsuse juubelisaagat jälgides jääb vaid imetleda, kui leidlikud on ametnikud maksumaksjate poolt tasustatud tööaja kulutamisel.
Koostatakse eeskirju, järelepärimisi, lauseid ja vastulauseid, esinetakse ja käiakse koolitustel jne. Aga lähemal süvenemisel tundub, et asi pole ikka veel selge, midagi on jäänud kahe silma vahele ja nähakse/tehakse probleeme seal, kus neid pole.
Kõigi Eesti juristide “kasuisa” Urmas Reinsalu ütles selle kohta ilusasti (vt HL 23.10.18), et kogukonna sidustamine on vallavalitsuse avalik ülesanne. See peaks ju ometigi ametnikke julgustama?
Teenida vallakassasse 5 eurot nime pealt võib ehk ahvatlevgi tunduda, ent Hiiu Lehe turgu arvestades on see lihtsalt häbematu. Mõistaksin seda siis, kui vallavalitsus ostaks ära müümatajäänud Hiiu Lehe numbrid ning jagaks need tasuta laiali, kel neid veel pole. Aga kas see summake on ikka vallaeelarvega võrreldes nii märkimisväärne?
Küsimus on eelkõige tahtmises – kas ametnikud tahavad jätkata juubilaride nimede avaldamist või mitte? Kurta, et seadused ei luba või käsivad küsida 5 eurot tükist, on täiesti alusetu. Seda saab teha nii tasuta kui ka märksa väiksema raha eest.
Avaliku ülesande täitmiseks rahvastikuregistri päringute eest (veel) eritasu kehtestatud ei ole, see töö tasutakse riigieelarvest. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõige (3) ütleb, et “Lisaks… sätestatud ülesannetele otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku elu küsimusi: … 2) mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada.” Nii et juubilaride nimede avaldamine oleneb eelkõige sellest, kas vallaametnik tunnistab seda kui avalikku ülesannet.
Vähe sellest, avalikke ülesandeid saab ka delegeerida eraõiguslikule (juriidilisele või füüsilisele) isikule (sh nt Hiiu Lehe väljaandjale) tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel.
Kui ametnikud ikkagi ei taha endale sellist avalikku ülesannet, aga tahavad soodustada nende nimede avaldamist, on veel teisigi võimalusi.
Näiteks nii: vallavalitsus avaldab juubilaride nimed vallalehes (kord kuus), kust siis võib need nimed võtta iganädalaseks avaldamiseks ka Hiiu Leht. (Miks mitte makstes nende eest honorari, vastavalt väljakujunenud hindadele.) Nimelt ei pea riigilõivuseaduse § 21 kohaselt rahvastikuregistri päringute eest maksma valla allasutus. Kui ka vallalehe toimetus sellisena ei kvalifitseeru, saaks vastavad päringud teha mõni muu allasutus, kasvõi raamatukogu (kes ju samuti võib oma lugejatest juubilare õnnitleda).
Kui valitsus on mures, et äkki mõni kodanik ei soovi oma nime lehes näha (see on muide muljetavaldav vähemusega arvestamine! – seda tasuks rakendada ka muudes olukordades, näiteks istungisaalis…), siis poleks ju raske seda neilt eelnevalt üle küsida. Kui just ei kardeta inimestega suhtlemist? Sidekulud kaasajal ei ole vist väga suur väljaminek, juba tükk aega on olemas piiramatu kõneajaga helistamispaketid ja küllap need vallaametnikelgi olemas on. Kui aga üle helistada ei taheta või pole võimalik, saab avaldada teate/üleskutse pöörduda suurema privaatsuse hindajatel endil vastava ametniku poole, kes siis nende nimed loendist ära kustutab. Muidugi võib teha ka mõlemat. Suhtlemine tuleb kasuks mõlemale poolele, ja see jututeema ei tohiks ju ka eriti ebameeldiv olla. Kellelt ei saa nõusolekut küsida, need võib ju siis igaks juhuks välja jätta. Kuni pole laekunud vastupidiseid kaebusi – nende sünnipäevade mitteavaldamise osas.
Tegelikult on juba enamiku Hiiumaa juubilaride kohta peaaegu ammendav andmebaas olemas – varasemate aastate leheõnnitlused nii Hiiu Lehes kui vallalehtedes. Tarvis ainult veidi lehitsemist ning aritmeetikat ja puudu jäävad üksnes tänavused 50aastased. Surnud saab välja eraldada ilmunud surmakuulutuste ja -teadete järgi, ent pole ka suur patt neid isegi tagantjärele õnnitleda. Juba avaldatud nimede üleavaldamist ei saa keegi keelata. Muidugi võib koostöös vallavalitsusega välja selgitada, kes on kaevanud, et senine avaldamine on ülemäära nende eraelu riivanud, ja neile vastu tulla.
Kui aga valitsus peab siiski õigeks andmete väljastamist ainult viidates “õigustatud huvile”, võib valitsus täita riigilõivuseaduse §-i 3411 täht-tähelt – seal on öeldud nimelt nii: “Isikule õigustatud huvi korral rahvastikuregistri andmete kinnitatud väljavõtte või väljatrüki väljastamise eest perekonnaseisutoimingute seaduse § 3 lõikes 32 sätestatud maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksuses tasutakse riigilõivu ühe isiku andmete kohta 5 eurot.”. Seega, kui anda “isikule” kinnitamata väljavõte, ei pea riigilõivu üldse maksma, seda pole seaduses ette nähtud, ei praegu kehtivas ega ka 1. jaanuarist kehtima hakkavas (seega ebaseaduslik!). Nii et oleks kasvõi mõni kuu hooleta…
Aga edasi. Lisaks riigilõivule on 2015. aastast olemas ka siseministri määrus “Rahvastikuregistrist õigustatud huvi korral andmete väljastamise tasude kinnitamine”, milles on erinevate andmekogumite jaoks kehtestatud erinevad hinnad. Üksikandmete andmeteenuse (vähema kui 50 kirje väljastamine mitteautomatiseeritult) puhul, mida nähtavasti tahavad osutada Hiiumaa vallaametnikud, on ühe kirje väljastamise tasu 5 eurot, täpselt nagu riigilõivgi. See teenus sisaldab ka kirjeisikult vajadusel nõusoleku küsimist tema andmete väljastamiseks. Selline teenus eeldab aga, et meil on teada konkreetsed nimed, kelle kohta me registriandmeid saada tahame. Neid siis hakkaks ametnik käsitsi arvutisse toksima ja vaatama, mis ekraanile välja tuleb (või lappab hoopis kartoteeki??).
No ei käi need asjad ju nii. Juubilaride andmete puhul on meil tegemist hoopis valimiga, mida mainitud määruses on defineeritud kui “andmesaaja poolt etteantud tingimuste alusel koostatud 50 või enama kirje väljavõtet rahvastikuregistri andmetest”. Hiiumaa kohta tuleks kuus neid võib-olla vähem kui 50, aga päringu võib teha ka mitme kuu või terve aasta peale korraga. Meie tingimused on põhimõtteliselt umbes sellised: “väljastada isikute, kelle sünniaasta on 2018 (2019 jne) miinus 50, 55, 60 jne, perekonna- ja eesnimed sünnikuude kaupa” (vajadusel ka kontaktid).
Valimi hinda pole otseselt määratud, kuid valimitest on juttu nn offline andmeteenuse (s.t rahvastikuregistrist 50 või enama kirje väljastamine mitteautomatiseeritult) all, mille päringu töötlemistasu on 20 eurot ja ühe kirje väljastamise tasu on 0,20 eurot. On olemas ka online andmeteenus – andmete väljastamine automatiseeritult andmesidevõrgu vahendusel, see on sama hinnaga. Seega igal juhul ikkagi märksa vähem kui
5 eurot tükk!
Valimite koostamiseks vajaliku uue programmikoodi koostamisel või olemasoleva programmikoodi muutmisel kliendi päringu parameetritele sobivaks on ette nähtud küll ka täiendavate tööde tasu
55 eurot tunnis, ent antud juhul on see asjatundjale mõne minuti või isegi mõne(kümne) sekundi töö. Selleks ei pea olema isegi programmeerija, elektrooniline register peaks võimaldama meid huvitavate päringuparameetrite etteandmist ja muutmist üsna lihtsalt.
Muuseas kirje tähendab selle määruse järgi ühe isiku andmeid rahvastikuregistris, see sisaldab aga paarkümmend lahtrit eri liiki andmeid, millest meie juhtumil on vaja vaid nelja-viit: sünniaasta, -kuu ja nimed (kui tingimata on vajalik nõusoleku küsimine, siis ka mingeid kontakte). Nii et meile pole vaja väljastada kogu kirjet, vaid siin on tegu kirje väljavõttega, seejuures üsna tillukesega. Küsida selle eest 5 eurot on ilmne ülepakkumine. Ka rahvastikuregistri seaduse § 90 ütleb, et “isikutele õigustatud huvi korral andmete väljastamise eest võetavad tasud peavad põhinema teenuse efektiivsel osutamisel, olema arvestatud põhjendatud kulude alusel ning olema mõistlikus vahekorras teenuse enda väärtusega”.
Isegi õnnitlusnõusoleku küsimise eest on 5 eurot palju nõuda. Telefonikõne või e-kiri juubilarile peaks vallavalitsusele olema ju auasjaks ning väikeseks austusavalduseks kodanike vastu. Seda ei pea laskma kolmandatel isikutel kinni maksta. Muidugi võib ju ka Hiiu Leht selle töö enda peale võtta, ja ma usun, et lehe töötajad leiaksidki selle aja.
Eesti seadusi (sh nii kehtivat kui ka 2019. aastast kehtima hakkavat, märgatavalt ümbertöötatud Rahvastikuregistri seadust, ning olemas on juba ka 2021. aastast kehtima hakkav redaktsioon) uurides leiaks veel muidki võimalusi “juubeliprobleemi” lahendamiseks, alates vastavate piiratud andmelepingute sõlmimisest vastavate asutustega kuni üleeestilise spetsiaalse õnnitlusandmekeskuse loomiseni. Aga jäägu see mõneks teiseks korraks ja pähklipuremiseks kellelegi teisele. Mina tahtsin vaid viidata sellele, et kui midagi tahetakse ära teha, siis ei saa alati takistajatena süüdistada teisi: seadusi, valitsust, poliitikuid, tüütuid ajakirjanikke jne.
Kokkuvõtteks võib vist öelda, et vallasekretäri väide 28. ok-
toobri Hiiu Lehes “käitume tänases õigusruumis isikuandmetega seadusepäraselt”, ei vasta tõele. Ka seadusandluse muutmise kohta öeldu ei pea paika – seda ei pruugi sugugi jätta “seaduse koostajate kaalutluseks”, neid muudatusettepanekuid võib teha iga omavalitsus, küllap ka iga kodanik. Aga valdadega arvestatakse kindlasti rohkem kui reakodanikega – “vallad on ju nüüd riigile võrdsemad partnerid!” Muutmist vajab kasvõi perekonnaseisutoimingute seadus, millesse (isegi mitte 1. jaanuarist 2020 kehtima hakkavasse redaktsiooni) pole veel jõutud sisse kanda meie uut ja uhket “Hiiumaa valda”. Seal figureerib maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksusena endiselt olematu Hiiu vald. Nii et vallaametnikel on nii või teisiti asja seadusetegijate ukse taha ja nad ei pea kartma teha ettepanekuid seaduste muutmiseks.
