Neljapäeval oli keskus Ave Vita! puupüsti rahvast täis – tuntud kirjanik Elin Toona ja kirjandusteadlane Sirje Kiin olid kohale meelitanud suure hulga eri eas kirjandushuvilisi.
Hoolimata sellest, et ligi pooled kohaolijad olid sündinud n-ö nullindatel ja neil puudus isiklik kokkupuude nii Teise maailmasõjaga, mil Elin Toona ema ja vanaemaga Saksamaale põgenes kui Sirje Kiini eestvedamisel 80ndatel koostatud 40kirjaga, olid Toona ja Kiini lood ajast, mida noored vaid ajalootunnis õppinud, väga põnevad ja kaasa haaravad.
Lisaks olid kohal ka Viiu Härm-Rummo, Paul-Eerik Rummo ja loomulikult Ave Alavainu ise – seega kahe raamatu esitlusel viis tuntud kirjanikku.
Paljudes tekitab kindlasti küsimusi, mis imega Alavainu Elin Toona Hiiumaale meelitas. Tegelikult käis kõik aga kiirelt ja lihtsalt ning pikka planeerimist ja meelitamist polnudki. “Sirje on agar sotsiaalmeedia kasutaja ja kirjutas, et tuleb septembris Eestisse. Mina kirjutasin vastu, et tule meile ka ja ta tuligi ning võttis Elini ka kaasa – nii lihtne see oligi,” rääkis Alavainu.
Kokkusaamise tegi põnevaks ka see, et paar päeva enne selle toimumist tõi Maie Kivistu Alavainule oma vanaisa kirja pandud mälestused. Elin Toona vanaisa Ernst Enno oli Lääne-Eesti ja saarte koolinõunik ning Kivistu vanaisa mälestustes on temast juttu.
Silmi avav “Pagulusse”
Toona käis esitlemas oma värskeimat raamatut “Mihkel, muuseas”, mille keskmes on Eesti pagulaste elu 1970ndate aastate Londonis. Tegevus vältab umbes aasta ning algab peategelase kirjanik Mihkel Laasma sünnipäevapeoga, mis on ühtlasi ka tema abikaasa peied.
Hiidlaste seas on aga hinnatud Toona varasem teos “Pagulusse”. “Seda raamatut on väga palju kiidetud ja mina polegi jõudnud seda veel lugeda, sest raamat on koguaeg välja laenutatud,” rääkis Pilleriin Altermann Kärdla raamatukogust.
“Sõdime kogu aeg pagulaste vastu, aga tegelikult on suurem osa neist sõjapõgenikud, ja ei mõista pagulaste tragöödiat – see on silmiavav raamat Elinilt,” leidis Alavainu, et “Pagulusse” aitaks eestlastel mõista siia rändavaid pagulasi.
Toona sõnul oli näiteks Inglismaal pagulaste elu väga raske. Hoolimata sellest, et nad Eestis olid olnud edukad ja oma kodu omanud, pidid nad Inglismaale põgenedes tegema vaid lihttöid ja taluma kohalike põlgust. Paralleele saab tuua ka praeguste pagulastega, kes sõja eest põgenedes Eestisse jõuavad.
KGB jälgis aastaid
Pisut hilisemat aega meenutas kirjandusteadlane Sirje Kiin, kelle sulest ilmus äsja mälestusteraamat “Pühendused. Mälestusi Eesti kirjanikest”, mis on eeskätt pühendatud kirjanikele, kelle elu ja loomingut on ta uurinud aastaid: Marie Under, Kersti Merilaas, Ivar ja Astrid Ivask ning Juhan Viiding.
Kiin rääkis kohaletulnuile ajast, mis polegi teab mis kauge minevik. Huvitav oli kuulda mälestusi inimese suust, kes ise olnud kõige selle sees, mida enamik saalisolijaist vaid kuulnud või ajalooõpikust lugenud.
Kuna pooled saalisolijad olid abituriendid, oli neile kindlasti uskumatu kuulda, kuidas ühe sini-must-valget sisaldava akrostihhoni [luuletus, mille ridade algustähed või -silbid annavad kokku sõna või lause – toim] pärast jälgis KGB [riiklik julgeolek – toim] Sirje Kiini aastaid. Ja kuidas kirjanikke kontrolliti – kujuteldamatu oleks praegu olukord, kus isamaalise kirjutise eest kirjutaja politsei jälgimise alla sattuks.
Kiinil oli suur roll ajaloolises kirjas, millega 40 allakirjutanud haritlast püüdis kaitsta venestamise ajal eesti keelt ja massimeeleavaldustega välja astunud koolinoori Nõukogude okupatsioonivõimude omavoli eest. Oma allkirja sellele andis teiste seas ka Paul-Eerik Rummo.
Alavainul oli 40kiri eredalt meeles ja tolleaegne pettumus, et miks temalt kui tuntud luuletajalt sinna allkirja ei võetud. Põhjus oli aga väga lihtne, igast perest sai allkirja anda vaid üks liige, et juhul, kui selle eest vangi pannakse, jääb pere lastele alles vähemalt üks vanem. Samal põhjusel pole 40 kirjale allakirjutanud Kiin ise ja Viiu Härm-Rummo.