Üks salapärane taim on ädalalill (Parnassia palustris), kes levib laialdaselt Euroopas, idas üle kontinendi suisa Jaapani Tšukotka ja Alaskani.
Varemalt omaette ädalalilleliste sugukonda kuulunud, nüüd kivirikuliste hulka arvatud taim peaks olema laialt levinud üle Eesti, ka Hiiumaal on mitmelt poolt leitud. Kus küll aga ometi?
Nii palju kui mäletan, pole kusagil seda suve teise poole õitsejat kohanud. Nojah, paljukest üldse muidugi õigel ajal on madalsoodes ringi solistatud. Arvatavalt oli ta varem siiski veel laiemalt levinud, näiteks soistel puisniitudel, mis nüüdseks metsastunud.
Noorte sootulikate lehed võivad eksitavalt ädalalille sarnased olla. Niisiis õigeim aeg on õitseajal teda otsida. Aga kustkohast? Aastakümnete eest on Haide-Ene Rebassoo ädalalille maininud Kõpu Igamessoost. Kas on seal alles tänini?
Ühel augustilõpu päeval olen igatahes kohal. Taas imestan, kui kaldu võib üks soo olla ning et soost nõlvapidi all algab juba täiesti kuiv kuusemets. Seal, soost põhjas sirgub vägevaid kuuski, parajat padrikut loovad vesikanepid. Huvitav on paas-
kolmissõnajala esinemine siin soopiiril. Tuttav on ta mulle Kagu-Hiiumaa loometsadest, ent teda leidub ka Kõpu lubjase pinnasega laantes. Aga suisa sedasi soo servas…
Soo ääres trehvan pööristarna pokusid, puujuuremättail suisa näsiniini. Vesisel alal on pruuni sepsikat, pääsusilma leherosette, taamal mõõkrohustik. Ja siis harvade pillirookõrte vahel mõni valge viie kroonlehega õis, maas kimbuna väheldasi, pisut südajaid lehti. Viljunud taimedel on üsna suured kuprad. Niisiis leitud! Ädalalill on tõepoolest täitsa olemas. Mitte just teab mis uhke tegelane, ent hilissuvisel ajal elustavad seda soomaastikku valged õietähed päris toredasti.
Ainult et õige pirtsakad fotomodellid on ädalalilled. Lehti ja õisi äratuntavalt teps mitte ühele fotole ei püüa. Pildistad kuni jalapikkuse varre otsas õit, ei paista all lehed välja. Keskendud lehtedele, ei saa seal roostikus õit pildile. Tundub, et ädalalille peab imetlema eeskätt looduses.
Kui juba Igamessoos ädalalill ilusasti olemas on, siis miks mitte ka Möirassoos? Tuleb järgi kaeda!
Selle sooserva salumetsas vohab palju kopsurohtu, on valgeõielisi mets-hiireherneid, näsiniint, saluheina, kuslapuud, magesõstart, veidi sarapuud, samblarahnul kivi-imaraid. Muidu valdab kuusik kasega, laialehiseid puid ette ei jää.
Möirassoo on õige pisike piklik soolaik. Serva plägas kasvab pööristarna ja lubjalembeseid vesihaljast tarna ning lubikat. Natuke vesikanepit, palju pillirookõrsi, paksult sooneiuvaiba vegetatiivseid taimi. Näed, kopsurohi kasvab otse turbasamblas!
Ja siis palun: ädalalilled kah. Neid õitseb siin rohkemgi kui Igamessoos. Rookõrte vahel piilub aina valgeid õietähti, maas kaaslaseks pääsusilmalehti. Päris lagedal, sepsikate vahelgi, jagub ädalalilli. Soo südames läigib vesi ja mustendab värske muda. Küllap sigade spaa.
Muide, ädalalille õiel on väga meeldiv meelõhn. Küllap tulvab see viljakate tolmukate seas asetsevatest nektaririkastest kõlutolmukatest.
Kujutlen, et kui juba sedasi kahes Kõpu soos, siis küllap õilmitseb ädalalill ka Heistesoos? Paraku sinnani ma sedakorda ei jõua, enne tuleb õhtu peale. Noh, ju siis kunagi hiljem, tuleval aastal.