Piltidelt paistavad Kagu-Eesti sinavad järved nii maalilised, nõnda kutsuvad. Kuumal suvesüdamel iseäranis.
Peale Tatra oru lämbetes soodes higistamist mõtlesin aina jahutavast suplusest järves. Miks mitte Pangodis? Kaardile on seal ka poemärk pandud. Käiks poes ja läheks järve äärde telkimisalale suvitama?
Astusime Pangodi bussipeatuses maha. Üks hüljatud moega maja võis kunagi tõesti pood olla, aga seda väga ammu. Taamal paistis järvesina. Nõlvast alla ja… sumaki roopadrikusse. Vanal laguneval paadisillal sai siiski einet võtta. Aga jah, eks need sisemaa järved enamuses ju ole kõik sääraste tümade, suisa roogu kasvanud kallastega. Järvel paistis kutsuv hiiesaar pärnade ja tammedega. Teisal lõikas kõrgete mändidega poolsaar järve peagu kaheks. Seal ongi supluskoht ja telkimisala. Paraku kubises see lõhkemiseni rahvast, teeveered pargitud autosid täis. Nagu “Keskea rõõmude” filmi rahvasteränd Niguli juurde. Põrutasime järgmise bussiga edasi.
Buss keeras Otepääle Lutike kaudu. Oli see vast sõit! Otepää tundub Haanjaga võrreldes mõneti mägisema ilmega. Buss tõusis ja laskus üles ja alla nagu mere hiidlainetel või nagu lõbustuspargis. Korraks avanes kaugvaade väljalt taamale alla metsamuhkude sinavale avarusele. Hakkas lausa Sudeetide mäestiku meeleolu tekkima. Mööda Pühajärvest ja läbi Märdi, kus sai alles mullu sügisel viibitud ehedas sajandivanuses valgepöögimetsas. Lõpuks Sangastes. Kuumas õhtupäikses pakkus verstade pikkune ühepoolne tammeallee vaid mõttelist varju.
Lossiküla. Ja kuulus Sangaste loss mõisasüdames. Esmakordselt elus nägin seda tõelisuses. Veider tundmus tikkus siin mõisamaastikus ligi. Kuidagi võõras ja kauge, isegi ahistav mõisasakste värk siin lihtsate matside maal. Vanad mõisted nagu teoorjus, kupjad ja muu säärane torkas pähe.
Loss ise nägi kuidagi nagu liiga uus välja. Eks ta ju olegi suhteliselt uus ehitis. Matkib küll keskaegset Inglismaa gootikat, ent on ehitatud alles vähem kui pooleteise sajandi eest. Lähemal vaatlusel lisasid ehedust mõnel aknal säilinud arvatavalt algaegadest pärit sillerdavad aknaklaasid. Sääraseid tänapäeval enam küllap ei tehta?
Maastikuliselt on tegu väga ägeda kohaga. Fotode järgi olin kujutlenud mõisa peamaja asuvat lamedal tasandikul. Tegelikult troonib ta arvestatava künka otsas, kolmest küljest ümbritsetud vallikraavi
meenutavate tiikidega, gunnera moodi hiidlopsakad katkujuured tükati kaldal. Ühest küljest avanes ilus kaugvaade.
Erko meenutas oma Sangaste lossis veedetud pioneerilaagri suvesid ja näitas kätte toonase ujumiskoha. Nüüd on kallas hüljatud, ei uju siin enam keegi. Aga vette pidin ma saama ja juba hulpisingi soojas tiigivees, vaade ülal künkal troonivatele tellistornidele. Ootasin iga hetk vilet ja ligi tormavaid turvamehi. Ei midagi sellist. Hoopis jätkuvalt püsiv vaikne õhturahu. Hea…
Lossitiikide taga kerkib küngastik kõrge metsaga. Siin on eri geograafiliste osakondadega dendropark. Euroopa osakonnas üritati suisa pöögimets kasvama panna. Oh, oleks kunagi Hiiu-Suuremõisas säärase mõtte peale tuldud! Milline vägev pöögik võiks nüüd Hiiumaal sirguda. Sangaste asub aga karmimas kliimavöötmes ja mitmed pakasetalved kärpisid pöögid põõsasteks, aga nad olla seal endiselt elus. Kahjuks jäi Sangaste n-ö pöögimetsas käimata.
Õhtu süvenes ja telk oli vaja RMK lõkkeplatsile üles lüüa. See asub eraldatuna vanas mäkke uuristatud liivakarjääris, sügavas kraatris. Ülal pea kohal kuused ja laialehised puud, siinsamas jalge all lepiklillede lehed. Hiiumaal ei leidu looduslikult lepiklille. Ega ka metspipart ja koldnõgest, kes siin samuti metsa all esindatud olid. Viimased kaks talihaljast liiki on mandril võrdlemisi sagedased salumetsade asukad.
Järgmisel hommikul tegin metspiparde nahkjalehisest vaibast veel ühe leiu: metstarn. Üha aina läiklehiseid punte, lehtede kohal graatsiliste rippu pähikutega kaldus varred. Alles mullu talve eel sai üsna tulutult metstarna Hiiumaa raskesti ligipääsetavatelt soosaartelt taga otsitud. Siin Sangastes vohavad metstarnad aga suvaliselt jalus. Metstarnu jäi ette järgmisel päeval Haanjamaalgi.