Juunikuu võiks olla kodumaa looduse kõige ilusam aeg. Eriti veel mullune suvi, kui külma kevade järel jaanikuu algul lõpuks puud värske salatrohelise lehestiku said, rohi vohas ja õitses.
Üks meeldejääv jalutuskäik on mul üles tähendatud mullu 19. juunist. Mis lillepralle ja puha! Ent päeviku lehekülge keeranud, vaatas vastu sama päeva õhtu. No pidi mul vast hing täis olema neid sõnu kribades! Palun väga: “Aegade debiil vihula… õhtu, kilode viisi seda …pihu, isegi läbi aknavõrkude pressivad sisse mõned. Õues on olla mõttetulootusetu. Suvine pööripäevaaeg on kõige värdjam aeg. Tuleks juba juuli!”
Jajah, iga suve algul tuleb üle elada seesama õudukas aeg. Sääsed on seejuures tühiasi, neid saab oksa ja mürgiga eemale peletada. Aga va vihulast (kutsun kihulasi miskipärast sedasi) ei hoia eemal ükski vägi, poevad lausa silmamunadesse teised. Alati on nende tippaeg just jaanipäeva paiku. Iga aasta küsin, miks ei võiks jaaniõhtut tähistada vana kalendri järgi, kaks nädalat hiljem? Juulis see putukaterror väheneb tunduvalt.
Aga olgu. Tegelikult tahtsin ma ju toda juunipäeva meenutada. Põikasin Kärdlas Hausma ranna nõlvaniidule. Tänu maapinna lagedusele on siin säilinud veel palju pääsusilmi. Just olid nad õitsemist lõpetamas, nõiahambad kollendasid ja hiireherned sinasid täiega, sõrmkäpad tumelillatasid. Jagus ka käopõlli. Neist kahelehised ehk nood päris õiged, lõhnarohked ööviiulid, õitsesid parajasti, osad olid veel nuppus. Nende justkui lubjakihiga kaetud lehed panid arvama, et ehk on tegu sootuks roheka käokeelega? Jagus sinna ka angerpisti, ristikut, põisrohtu, tulikat ja mida kõike veel. Ent seejuures pole see mitte rammusalt lopsakas, vaid katkendliku rohustuga kidur paepealne niit, aga just säärased need kõige lillelisemad ongi.
Mererannas tõmbasid pilku terve vööndina kasvavad sinerõikad, kollendavat õitsemist parasjagu lõpetamas. Selline iselaadne üles küünitava moega kaheaastane rannataim on teine. Tegu olevat Euroopa ainsa loodusliku taimega, mis annab näiteks lõngale sinise värvi. Pidasin plaani mõne aja pärast tulla sinna seemneid korjama (aias oleks huvitav prooviks teda kasvatada), ent muidugi ununes see plaan suve edenedes…
Teispool Kärdla linna piiri palistasid vesilombilist teed mõned vööthuul-sõrmkäpad – lillaõielised nuiad, tumetähniliste lehtedega. On ikka uhked lilled teised!
Eenimäe juures silmasin lõpuks ka üht rammusat halli käppa, ümber pääsusilmasõõr. Nüüd tuli kollaseõielise aas-seaherne, tulikate, piimjuurte ja longus põisrohu segadik. Too nelgiliste hulka kuuluv põisrohi on täitsa tavaline liik, ent nüüd avastasin, kui tore õitseja ta tegelikult on: põimib kõik muu oma õhulise valge pitsiga tervikuks kokku. Ja nii on ka suvaline keskmine teelehtki omaette vaatamisväärsus, kui lähemalt süveneda. Sellised valkjaslillakad udutavad õieküünlad… Päris ilutaim kohe! Teistki nelgilist, põld-kadakkaera, õitses ümbruses. Ja maasikaid ja nurmenukke…
Seal kõrvalise roopatee kõrval oli üks kadakane aasasopp täis halle käppi. Eriti uhke kümneõisikuline pundar kasvas vaid ruutjalasel lapil. Isegi see tavaline orhidee kipub Hiiumaal harvemaks jääma. Kärdla idaservas leidub veel lubjaseid niidulappe, kus nad elutseda-ilutseda saavad. Veel pole kõik männikusse kasvanud. Ja teisalt, veel pole tööstusmaastik üle Rehemäe tee valgunud. Tjah, säärased lilleniidud ei ole enam tegelikult üldsegi väga enesestmõistetavad.
