Tänapäeva aiandus liigub sordihulluse täistuuridel. Kõik tahavad aina uuemaid ja enneolematumaid sorte, paljud nõustuvad nende eest maksma kopsakaid summasid. Kusjuures aretusega jõutakse vahel (vabandust!) täielike värdjateni välja.
Ilusate selgete vormidega tulbikarikatest saavad hirmsad ogalised-narmalised segapudruvärvilised moodustised, kaunitest siilikübaratest mingisugused imelikud tuttjunnid. Ja ometi on samal ajal maailm täis nii eripalgelisi kauneid looduslikke lilli! Nende hankimine muutub aga varsti juba võimatuks. Nii jäävad looduslike liikide omamoodi näidisoaasideks botaanikaaiad.
Kuna Tartu botaial on maaga kitsas käes, siis väga võimsat dendraariumi pole seal võimalik rajada. Kuid lilled võtavad märksa vähem ruumi ja nii on neid puistatud kõikjale: lagedale väljale, nõlvule ja suisa puude varju.
Näed, selle võra vilus kõrgus ameerika lursslill (Cimifuga americana). Lausa kahe meetri kõrgune uhke hiid. Mille poolest selline koduaias viletsam oleks kui need igasugu sordid?
Naabruses, varimagnooliate all, olid viljunud mingid nooljalehised põlvekõrgused taimed. Tundus omapärase tegelasena, ent nimesilt puudus. Läheduses rohiv töötaja tuli appi ja leidis mullast väikse varusildi, millel kirjas: Zigadenus venenosus. Selgus, et liilialiste hulka kuuluv lill, kelle kodumaa ulatub Missuurist USA ja Kanada lääneservani. Kohe teine asi! Mulle meeldib teada taimede päritolumaad, see paneb kuidagi kujutlusvõime tööle. Sortide puhul seda aga naljalt ei juhtu.
Kõrval udutas paar peenlehist mätast preeria pillaheina. Ringvalli harja puude-põõsaste all kasvab seal erinevaid kobarpealiike, mis sel sügispäeval aga juba maha lõigatud või just lõikamisel. Kuid igasugu emajuured olid endiselt haljad. Üks lopsakam neist, kaarduva põõsakesena kasvav, on Kesk-Euroopast pärinev süstlehine emajuur (Gentiana asclepidiae).
Tiigi pool olid viljunud jaapani vahakübara (Kirengeshoma palmata) padrik ja himaalaja südaliilia. Viimane paelus juba suvel oma üle pea ulatuva ja lausa kahetollise jämeda varrega. Nüüd ilmestas vart hulk mürkrohelisi “kurke”, kujult nagu tääkliilia või kollase võhumõõga viljad. Südaliiliat (Cardiocrinum) kasvatatakse ka Eestis, ent paraku on see paras mängimine. Tema sibul peab otsapidi ulatuma üsna maapinnani, mis tähendab aga kõva talvist katmist.
Triiphoone ees laiub seal suur peenardeala kõikvõimalike maailma püsikutega. Näiteks Süüriast-Afganistanist pärit Zygophyllales’i seltsi kuuluv harilik seigleht (Zygophyllus fabago). Säärasest uunikumist ei osanud ma kohe midagi arvata. Pigem köitis peenlehiste vartega punt kõrval, nimeks lõunapõdrakanep (Epilobium dodonaei). Selle paari-kolme jala kõrguse taime kodumaa ulatub Kesk- ja Lõuna-Euroopast Kaukaasiani. Jajah, kes meie tavalist ahtalehist põdrakanepit ei tea – üks uhke lillaõieline põlendike-raiesmike lill. Saaremaalt mäletan teda otse panga jalami liivarannaski ilutsemas. Muide, tema lehtedest saab päris head teed, paarikümne aasta eest sai seda isegi pruugitud. Aga näed, et on ka olemas säärane lõuna-põdrakanep…
Naabruses kõrgusid hoopis uhkemad püsikud, kassinaeriliste (Malvaceae) sugukonnast. Näiteks õhulise moega paarimeetriste udjakate pundid, nimeks kahesuguline siida (Sida hermaphrodita), päritoluks Põhja-Ameerika. Teine paarimeetrine “lillepõõsas” oli märksa toekama moega, seda tänu oma suurtele palmjatele lehtedele. Napaea dioica on USA Kesklääne osariikide endeem. Niiskusenõudliku taimena asustab ta eeskätt preeriate jõesänge, levides Ohiost Illinoisi ja Minnesotani. Kodumaal kasvab suisa üheksa jala (kolme meetri) kõrguseks. Valged õisikud meenutavad mõneti meie mädarõigast.
Palju oleks jagunud seal püsikuteväljal avastamist, ent aina tihenev vihm sundis lõpuks alla andma ja triiphoonesse põgenema. Seal aga parajasti mürgitati ja jäi ära palmide alla sukeldumine. Eks seda enam ole kunagi jälle põhjust Tartu botaeda tagasi minna. Taimehuvilisel ei hakka seal küllap kunagi igav.
