Tapio Vares Ent üldiselt näikse asi olevat sootuks keerulisem. Ühel aprillihommikul põikan naabersaarele Kassarile, kus on taastatud mitu endist puisniitu.
Kohe alustuseks jalutan Kassari keskuse lähedasele puisniidule. Eemalt paistab too täitsa ilusana. Kohapeal hakkab peagi aga natukese igav. Ei, need üksiktüvelised suured saared ja sanglepad on muidugi toredad, samuti kopsakad pihlakad. Kuid põõsarindest on justkui puudu. On küll jäetud viirpuid ja õunapuid, ent üldmulje on alt paljas. Kahju, et sarapuid ses paigas järelejätmiseks rohkem ei jagunud kui vaid paar. Puistu hõrendamise järel tahab seal pead tõsta tihe vaarikavõsa.
Samas kõrval kasvab läbiraiumata võsastunud puisniidumets. See tundub huvitavamgi. Tegelikult oleks siia märksa maalilisemagi puisniidu saanud, sest leidub uhke laia võraga üksikuid saarepuid ja tamm, sanglepapunte koos õieli kaarduvate võimsate pihlapuudega. Ühe viietüvelise korbatanud kauni sanglepakogumiku arvaks eemalt sootuks pärnaks.
Lehtivad toomingad laiutavad siin mõistagi liigagi. Ent kuna pole jõuliselt saega sekkutud, siis on värk n-ö tasakaalus ja massvõsastumist pole.
Õitsema on hakanud võsaülased. Lisaks leian mulluseid pruune varsi, mis ulatuvad üles tõstes puusani. Nende juurest maast tärkab hallrohelisi koonlakesi. Need kuuluvad mitmeõiesele kuutõverohule, kes on Kassari saludes tavaline taim.
Hiljem juhtun jutule kohaliku mehe Harry Adamkaga, kellelt saan juhatust ühele ta taastatavale tammepuisniidule, mille lähedal asub ka rikkalik metsõunapuude kasvupaik. Harry kogemusi kuulates tuleb tõdeda, et unarusse jäetud puisniidumetsast korraliku ilusa puisniidu saamine võtab ikka tublisti aega. Kuna enamasti on puud kõrgele laasunud jäävadki hõredaks raiutult säärased sirged tüvesambad tuttvõradega otsas, nagu olin just ennist tol taastatud puisniidul näinud. Ka rohukamara uuesti laiali levimine on aeganõudev – tol niidul valitses endiselt pigem salumetsailmeline taimestu, kõrrelisi leidus ainult laiguti. Tegelikult, et saada kolmas rinne, ehk alt laiuvate okstega puud, kulub aastakümneid, kinnitas Harry.
Veel mainis ta angervaksaprobleemi. Niisketel puisniitudel on angervaks tõsine mure, kuna kipub pea ainuvalitsevaks saama. Selleks, et tema seemnelist paljunemist ohjeldada, tuleks mitu aastat suviti varakult teha mitu niitmist, siis saavad lõpuks rohkem eluõigust ka teised taimed. Aga targad ametnikud ei taha sellest kuuldagi. Kui püha seadus näeb ette, et niita tohib alles alates 15. juulist, siis igasugune isetegevus olgu välistatud! Ja nii jõuabki angervaks selleks ajaks juba viljuda, et aina uusi seemnelaadungeid lisaks külvata.
Seda kuulates oli mul hea meel, et mina ei pea mingite toetussummade üle pead vaevama ja võin oma taastataval sookasepuisniidukillukesel talitada täpselt nii nagu heaks arvan. Muuseas olingi just Maret Vähejausi juurde tulnud, et talt kullerkuppu hankida. Kullerkupp on Hiiumaal imelikul kombel haruldane. Ka ei too talle kergendust taastatavad puiskarjamaad. See lill nimelt ei taluvat kariloomade survet.
Nii jah, istutan kullerkuppu, juba istutasin ka prooviks siberi võhumõõka. Too olla nüüdseks Hiiumaa loodusest sootuks hävinud. Viimane kasvukoht oli kusagil Hiiessaare kandis. Eks näis, kuidas aiast toodud siberi võhumõõk seal niiskel sookasepuisniidulaigul kohaneb.
