Tapio Vares
Öö läbi kõlas ümbruse mäenõlvadelt Arsise kelladekontsert ehk siis lambakari, kellad kaelas kulisemas.
Millegipärast oli tunne nagu Kaukaasias. Ka seal on oma, küll märksa võimsakasvulisem ja lopsakalehisem tselkvaliik. Meie telkisime aga siin nende palju haruldasemate, põliste kreeta tselkvate all.
Kolid koos, asutasime end mööda Xeropotamose kuiva sängi allapoole astuma. Paaris kohas trehvasime luuderohulist puutüve. Luuderohi kasvab Kreetal pigem madalamal, lopsakates plaatanikurudes. Ka üksik kibuvits jäi me teele ette, roosavalged õied puhkemas. See lammaste poolt kujundatud maastik oli tõeline iluaed, kus eriliselt paistsid silma fantaasiarikkad topiaarskulptuurid. Lambad pügavad eriti just värvitammed tihe-tihedalt ära ja need saavad igaüks täiesti kordumatu vormi. Aednikud leiaks siit lõputult inspiratsiooni!
Piki maanteed pöördusime läänekaarde. Tselkvad hakkasid otsa saama. Nüüd siginesid niitudele lisaks mandlilehistele pirnipuudele (Pyrus spinosa) harilikud pirnipuud. Väga omamoodi pildi lõi kilpjalaniit segus heledas õies tooneliiliatega. Palju on istutatud õunapuid.
Õhk oli sel aprillilõpupäeval soojem ja ümbruses levis mõnus mesilaste suminat täis rahu. Hea oli olla ära Omalosel. Ümber sõõrina justkui seda väikest maailma kõige muu eest kaitsev mäevall. Ilmnes mõningane seaduspära – heitlehised puud koondusid platoost lõunasse ehk siis niiskematele põhja avanevatele nõlvadele, läänes valitsesid küpressid segus värvitammedega, idas ja põhjas peamiselt küpressid. Tundus, et mets üritab tasapisi kaotatud alasid tagasi võita ja Kreeta näikse vaikselt metsastuvat. Seda küll vaid mõnes paigas, ent siiski. Muide, vahemere küpressi laiuv looduslik põhiliik jõuab Lääne-Kreetal oma levila läänepiirile.
Keset lagedust paistis eemal kaks ovaalse võraga kaharat puud. Erko kahtlustas: tselkvad? Olidki jah. Ja veel millised! Kaks uhket puud, jämedam kindlasti 12, aga võibolla ka 14 m kõrge. Madalama rinnasümbermõõduks saime 201 cm, kõrgemal 320 cm.
Too jäi meie tselkvareisi kõige esinduslikumaks isendiks. Puutüvedel eendusid iselaadsed kõvad koorelatakad, andes mõõtmisel ehk liigsuurt tulemust.
See oli imetore koht. Eraldi künkal väike salu nende kahe põlispuuga, kaaslaseks nooremaid tselkvaid ja kukerpuupõõsastik. Meeleolult nagu maakerkel sisemaale jäänud Lääne-Eesti laid. Ümber mere asemel niidud kilpjalgade ja padjandiliste torkivate leetpõõsastega. Põliste tselkvate tüvesid kattis tükati kohev samblavaip. Küll siia olnuks tore telkima jääda! Kuid õhtu polnud veel käes ja nii suundusime edasi.
Tee laskus künkast alla. Vastu läikles ümar järvikusõõr, vastaskaldal kolmejalase tüveläbimõõduga värvitamm. Läänes, niiskes orundis, mõne maja juures, haljendasid plaatanid. Ka üks tehislikuma moega suur tiik oli teeveeres, kajakad kiljumas selle kohal. Ümberringi aga mahlakalt mürkroheline rohi. Siia nõkku valguvad kokku kõik ümbruse mägede suurveed ja sellal on järvikuid rohkem. Kuid kus on Omalose platoolt väljavool? – imestasin. Hiljem kodus Kreeta raamatust lugesin, et taolistelt mägiplatoodelt ei lähtugi ojasid, vaid vesi imbub ära karstilõhede kaudu. Kui peaks aga tulema maavärin ja need sulguvad, võib orgusid üleni täita järvevesi. Kunagi olnudki Omalos järv, ka Lasithi platool laius veel veneetslaste valitsusajal avar veekogu. Seega ohtlikud kandid elamiseks või mis?
Sel pärastlõunal polnud mul aga mingist võimalikust tulevikus taastekkivast järvest aimugi. Kõmpisime risti läbi selle natukese ehk igavakski kiskuva tasandiku. Õunapuudel roosatas veel mõni viimane õis. Midagi tuttavlikku ja turvalist oli ümberringi. Meeletu sulnis rahu, täiesti teraapiline olemine. Miks küll tervel Kreetal just see karmivõit maalapp mulle nii hinge puges? Tundus nagu oleks ma kunagi siin juba olnud…
