Tapio Vares Lemmaltsadega kohtumisi on mul olnud harva ja põgusalt. Soomest mäletan kuskil looduses metsistunult lillaroosade õitega verevat lemmaltsa. See Himaalajast sisse toodud liik on Euroopas plahvatuslikult laiali levinud ja tema vastu on mõnel pool tõrjet alustatud. Ehkki džinn on pudelist juba ammu välja lipsanud.
Verev lemmalts on üheaastane taim. Ta paiskab oma valminud seemned kuni paarikümne jala kaugusele. Väidetavalt sirguvat taimed koguni üle inimese pea. Võib kujutleda, kuidas säärane padrik Euroopa oma metsataimestikku lämmatada võib.
Siis kunagi nägin Rapla metsas lopsakat taimevaipa. Tundus teine nii huvitav. Kohalik raplakas ühmas aga, et ah, see nii suvaline-tavaline umbrohi siinkandis. Küllap oli tegu väikseõiese lemmaltsaga.
Just sellesama liigiga kohtusin nüüd ka Kärdlas. Küllap on ta siin ammu olemas olnud. Lihtsalt jäi Rookopli tänava servas väljaku naabruses silm möödaminnes sanglepiku alustele taimedele. Sellised õrnlopsakad, juba viljunud, ent sekka veel siiski ka väikesi kollaseid õisi. Meil looduses polegi naljalt vist teisi selliseid, kes veel septembri lõpus kusagil lehtmetsa varjus õisi pakuks.
Lemmaltsu jagus siin vaid niitmata aladele, olles kõige jõulisemad, pea põlvekõrgused, Liivaoja kaldal. Lisaks leidus siin näiteks naati, võilille, jänesekapsast ja huvitava liigina sealõuarohtu. Too mailaseliste sugukonda kuuluv lopsakas metsataim on levikukaarti uskudes nii Eestis kui Hiiumaal sage, ent tegelikult ikka päris igal sammul ette ei jää.
Lemmaltsa lummuses kaevasin mõne taime üles. Kujutlesin, et sobiks teised õige hästi kodumetsa varjulise kuivendatud loopsu serva. Kodus hakkasin enne istutamist huviga kirjandust uurima. Õnneks. Sest kohe tärkas mus kahtlus. Eestis levib kaks liiki kollaseõielisi üheaastaseid lemmaltsu. Ilusamat, suuremate õitega õrna lemmaltsa loetakse meil looduslikuks liigiks. Eriti rohkelt kasvab teda Ida-Eestis, saartel ta seevastu puudub. Üldlevila hõlmab Euroopa ja Aasia, kuni Kamtšatka ning Jaapanini välja.
Ka väikseõiese lemmaltsa levila ulatub nüüd Ida-Aasiani, ehkki ta põliskodu arvatakse olevat vaid Kesk-Aasias. Euroopasse on ta inimese poolt sisse toodud. XIX sajandil levis ta hoogsalt näiteks üle Saksamaa. Eestis sai ta võidukäik alguse sama sajandi keskel Tartu botaanikaaiast, olles nüüdseks levinud üle mandriosa, ent saartel seni veel suhteliselt harv. Huvitav, kuidas ta Kärdlasse sattus? Peaks lahtiste silmadega ringi käima, et näha, kui laialdaselt ta siin üldse kasvab. Igatahes samal hommikul jäi lisaks väljaku naabrusele lemmaltsa ette ka Kivi-Jüri juures Liivaoja pervel.
Järsku olin väga raske valiku ees. Ehkki väikeste õitega, on see lemmalts üldises sügise väsimises õige tore lopsakas metsalill. Teisalt, kui tegu on säärase invasiiviku ja mitte ise meile tulnud tegelasega, siis ei taha teda üldsegi kodumetsa istutada. Vaevalt ta ilusasti ühe koha peal paikseks jääb, ju oleks varsti kogu metsaalune lemmaltsu täis. Taim pidavat seemned kümne jala kaugusele paiskama.
Ja nii nad mul kilekotis terrassi peal ootasid. Kahju oli ilusaid elusaid taimi lihtsalt ära hävitada, kui ise oled need puhta hoole ja õhinaga Kärdla lepikust üles kaevanud. Teisalt ei taha ma, et ka Nõmbale tekiks üks lemmaltsa levikukolle.
Lõpuks tegin siiski südame kõvaks ja viskasin nad tulle. Üks mure vähem…
