Tiit Leito Loomulikult kasutan nendes väljaütlemistes ka teiste teemadega kursis olevate inimeste teadmisi.
Kas Käina laht
on hukas?
Käina lahega seonduvad probleemid on meie tegemisi saatnud juba üle 50 aasta. Alguses oli teemaks massiline linnujaht, siis kaitseala moodustamise raskused.
70ndate alguses vaieldi pikalt selle üle kas juhtida Käina asula biopuhasti veed otse Käina lahte või siiski kaugemasse ja merele avatud Jausa lahte. See teine võimalus jäi kõrvale, kui liiga kulukas ettevõtmine.
Seejärel kerkisid päevakorda kalastiku ja linnustiku probleemid, mis seotud lahe madalaks jääva veega. Nii kaevatigi Orjaku kanal, süvendati lahe ühenduskohad merega Vaemlas ja Orjakus, hiljem ehitati veeregulaatorid.
17 aastat tagasi asusid Käina lahele elama kormoranid. Nüüd on nemad tähelepanu keskpunkti tõusnud. Kõike kokku võttes arvatakse nüüd, et laht on täitsa hukas. Tegelikult on aga loodus toimetanud vaikselt vastavalt nendele tingimustele, mis on ette määratud looduslike protsesside ja inimtegevuse mõju poolt. Heidaksime nüüd lühipilgu nende tumedate muutuste kardina taha, et asjasse veidigi selgust tuua.
Geoloogilised
protsessid
Hiiumaa maapind kerkib aastas keskmiselt 2–3 mm, seega 100 aastaga 20–30 cm. See on protsess, mis määrab suures plaanis meie maastike arenguloo. Kui sada aastat on geoloogilises mõttes lühike periood, siis inimese jaoks on see küllaltki pikk aeg. Selle aja sisse mahub mitu inimpõlvkonda.
Ka selle ajaga ei ole Käina laht veel olematuks muutunud, vaid sellest on saanud rannikujärv, kus sügavamates kohtades on vett veel üle poole meetri. Ja kui just lahe vooluteid otseselt ei suleta, siis kõrge mereveetaseme (+20 cm ja enam) korral tungib merevesi ikka veel Käina lahte ja vesi selles on endiselt soolane. Kui suur on siis veel lahe vabaveeala, see on omaette küsimus, sest setete ladestumise kiirust on väga keeruline ette näha.
Eutrofeerumine
Eutrofeerumine on vee rikastumine toitesooladega, eriti lämmastiku ja fosforiga, mis põhjustab kõrgemate taimede ja vetikate kiirenenud kasvu. Selle tulemusena muutub vee kvaliteet (vee keemiline koostis, vetikate vohamine, setete ladestumine ja selle läbipaistvus). Selle protsessi kiire käivitumise taga on tavaliselt inimene oma tegevusega.
Käina lahe kinnikasvamine algas juba 60ndatel. Selle põhjustasid maaparandustööd, põllumaade väetamine ja Käina asula reovete juhtimine Käina lahte.
Lahe kinnikasvamise protsessi ilmestavad kõige paremini järjest laienevad pillirooväljad. Keskmiselt 20 aasta jooksul on pillirooalade pindala kahekordistunud. Soodsates kasvukohtades liigub roostikuvöönd lahe vabaveeala suunas kiirusega kuni pool meetrit aastas. Nii moodustab praegu Käina lahe kogupindalast roostik ligi 20 protsenti. Pilliroog tungib edasi ka mineraalpinnase suunas, kuid seal on seda võimalik niitmist ja karjatamist kombineerides tõrjuda.
Eutrofeerumise tulemusena vohama hakanud taimestiku lagunemisel kuhjuvad lahes setted, mis omakorda vähendab veesügavust. Tihe pilliroog omakorda takistab veevahetust merega ja kalade liikumist.
Üha enam on kalauurijad veendunud selles, et kalavarude halb seis on seotud eelkõige veekogude, ka mere, eutrofeerumisega. See mõjutab kalade toidubaasi, kudemistingimusi ja madalamates lahtedes ka vee hapnikurežiimi. Seega, mitte ainult inimene, vaid ka kala vajab elamiseks soodsaid keskkonnatingimusi.
TIIT LEITO
