Tapio Vares Ilusate, tamme moodi lehtedega pooppuud on väljapool oma looduslikku levila (läänesaared ja Lääne-Eesti) üksjagu ka linnade haljastuses kasutatud. Kõige paremini mõjub aga pooppuu ikka eeskätt kusagil loomännikus või rannakadastikus ette jäädes.
Kuid Eestis kasvab kolmaski pihlakaliik: tuhkpihlakas (Sorbus rupicola). Tegu on meie looduse üldse kõige haruldasema puuliigiga. Samas kõlab arvamusi, et võibolla polegi tuhkpihlakas meil algupäraselt looduslik, vaid inimese poolt üle mere Ojamaalt toodud. Seal loovad ümarate, alt hõbevalgete lehtedega rässakad tuhkpihlakad lubjakaljudel koos soome pihlakate, laukapuude ja luuderohtudega väga kauneid maastikke.
Siiski usutakse, et Sõrves Viieristi astangule ja Viidumäele on tuhkpihlakas täitsa ise, see tähendab muidugi lindude abil juba boreaalsel kliimaperioodil kohale jõudnud. Tagamõisa kohta nii kindlad ei olda. Eesis kasvabki tuhkpihlakas looduses vaid Lääne-Saaremaal. Seal olen Veere rannakuusikus neid ka ise üle tosina aasta tagasi trehvanud.
Kuid huvitaval kombel on ka Hiiumaal oma tuhkpihlakate kasvuala. Arvata võib, et kunagi inimese istutatud õuepuu järglased, kuid mis seal nii suurt tähtsust. Enam kui tosina aasta eest Kõpu poolsaare kaelal Viita külas Leo Aaviku dendroaias käies, näitas ta mulle ka ümbruskonna tuhkpihlakaid. Muuseas kaevas ta mulle oma aia servast nõlvalt ühe ilusa vitsa ka kaasa.
Tolle puukese saatus on osutunud ütlemata õnnetuks. Esimesel aastal pääses koer Mooses koos ketiga lahti ja lõhkus sellega puuhakatise maatasa. Väga aeglaselt hakkas tuhkpihlakas taastuma. Lõpuks, hoolimata kitsede rünnakuist, sirgus ta mul üle pea. Lootsin juba varsti näha üht aia kauneimat puud. Kuniks 2013. aasta talv üllatuslikult ta maadligi võttis. Oeh, jälle tuleb tal otsast peale alustada…
Tänavu suvel Viital käies leidsin aga sealsed tuhkpihlakad täie tervise juures olevat. Kõige paremates valgustingimustes ja seega kõige ilusamad on kaks ehk 7 m kõrget, püstist isendit aia piires vahtra-sarapu-tamme nõlval. Kaks jalapikukest nääpsu leidsin eemalt palumänniku alt lisaks. Ning siis tee lähedal, tibake mere poole. Kõigepealt puusani vitsad, siis terve üle
2 m kõrgete vitste rühm suurte mändide all ja harilike pihlakate seltsis ning lõpuks üks eraldi üle 3 m kõverik vibalik.
Pole sugugi välistatud, et ümbruskonnas leidub tuhkpihlakaid kusagil veelgi. Igatahes annavad need kauni lehestikuga puukesed sellele Kõpu nurga metsale lausa eksootilisena mõjuva ilme.
