Kui kinnitan, et ühe aastaringselt toredaima heki saab valgepöögist, võib mõni konservatiivsem isik vastu väita, et ei see lähe meil mitte, harilik valgepöök (Carpinus betulus) on ju külmaõrn.
Tegelikult ei pea selline väide üldsegi paika. Võib-olla Ida-Eestis on valgepöök õige pisut õrn, ent selle vastu aitab, kui hankida seemet kohalikelt eestimaistelt puudelt ja neist istikud kasvatada. Valgepöögid viljuvad erinevalt pöögist (Fagus) Eestis üpris hästi. Olen ise paaril korral kasvatanud puuhakatisi Vaemla pargi valgepöökide seemneist. Esimesest satsust rajatud hekk on juba inimesekõrgune. Oleks enamgi, kuid ma ei lase tal kõrgemaks sirguda. Vaikselt hakkab kujunema ka hekis olev väravakaar.
Seemnest paljundamise, võiks öelda häda on see, et tavaliselt pole kümnete tasuta sirgunud istikutega midagi peale hakata. Palju sa neid tuttavatelegi sokutada suudad. Nii või teisiti sain lõpuks ka teisest valgepöögilaarist lahti, leiutades veel ühe koha veel ühele hekijupile. Liiga lage vaade vajas mingit sirmi ette ja selleks sobib just valgepöök suurepäraselt.
Nii ühel soojal detsembrilõpupäeval läks lahti heki istutustöö. Tõsi, olen küll täheldanud, et kevadel ümber istutatud valgepöögid põevad justkui vähem kui sügisel liigutatud. Aga teiselt: tänasida toimetusi ära viska homse varna! Kes teab, kui mitu kuud lund ja külmunud maad võib tulla, ei viitsi mitte maikuuni oodata.
Talvise istutuse üks pluss on see, et saab eristada valgepöögi kahte vormi. Nimelt lasevad mõned isendid end talveks raagu, enamus aga jätab suure hulga pruunistunud lehti külge. Need püsivad kuni järgmise kevadeni. Varem ei osanud ma sellele tähelepanu pöörata ja nii tekkis valgepöögiväravasse silmatorkav asümmeetria: üks pool on talviti pruunis lehes, teine täiesti raagjalt paljas. Sedakorda valisin heki jaoks kõik lehti säilitavad isendid.
Ega meie kliimas peale pöögi ja valgepöögi ühtegi teist lehtpuud polegi, kellest saaks rajada kõrge heki, mis talv läbi lehti peal hoiab ja seega soovimatuid vaateid varjab. Pealegi on pruunlehes hekk talvisel raagus (ja lumisel) ajal õige omapärane vaadata. Huvitav on ka tuule hääl. Kui talvel tuul pelgalt vaid kohiseb, siis valgepöögi- ja pöögihekis toob tuul esile iselaadse segu sahinast ja krabinast.
