Erakogu 11. aug. 1913 nägi Hiiumaal Kõrgessaares ilmavalgust tüdruk, kellele pandi nimeks Salme.
Juba kolmeselt olid esimesed tantsusammud vanemalt õelt selgeks õpitud ja esimeste tantsude hindajateks olid linnast tulnud sugulased, kes arvasid, et need tüdrukud tuleks linna tsirkusesse saata. 7aastaselt tuli peale isa surma koos ema ja kolme õe-vennaga raske majandusliku seisu tõttu kolida Tallinna. Kodust kaasa saadud armastus rahvakunsti vastu viis ta Tallinnas pärast gümnaasiumi lõpetamist rahvatantsu juurde. Tantsijast kujunes peagi ka teiste õpetaja.
Salme oli ületamatu meister tantsude puhastamisel-lihvimisel – ta võis rahumeeli kaheksat takti “puhastada” poolteist tundi.
Peab tunnistama, et ta oli ka piisavalt riskialdis, kui ta 1974. aastal oma elutöö ehk Tallinna tehnikaülikooli tantsuansambli Kuljus üle andis mulle, 25aastasele noormehele, kes tollal töötas Uhtna kolhoosi klubis.
Üks viimaseid tantse, mis ta tegi, oli “Suveõhtul” ja kui ta seda 1996. aastal Kuljusele õpetas, siis tantsijad ei saanud pihta ühe takti jooksul tehtavale täispöördega valsisammule. Ta tõusis toolilt üles, astus keset saali ja tegi selle pöörde niisuguse professionaalsusega ja teatas: “Mis seal siis nii teha on!” Mõne hetke seisid noored tantsijad nagu kivikujud kõigil imestus näos, et mis nüüd siis juhtus? Salme oli siis juba 83 aastane!
Kui me viimast korda kuljuslastega 2005. aasta novembris Salmel külas olime, vastas ta ühe noore küsimusele, et mis on see saladus, et sa ikka nii heas vormis oled? Salme tõusis, läks trepikäsipuu juurde ja tegi kolm blied ehk kükki samal ajal öeldes, igal hommikul alustan ma päeva siit – nii lihtne see ongi.
Ta oli tõeline juht, aga ta oli inimene.
Paralleelselt tantsurühmade ja -ansamblite juhendamisega kulges Salme Valgemäe kui loovisiku tee. Koos abikaasa Ott Valgemäega lõid nad üle 60 tantsu. Nende tantsuloome rajanes oma rahva tantsu põhjalikul tundmisel. Nii sündisid valgemäelikult karged, sisemiselt väärikad eesti tantsud – “Kuljus”, “Kiik kutsub” jt. Olulisel kohal teemadest oli meri – nii sündisid tantsud “Päev rannal”, “Kalur ja meri”, “Kalamehe mõrsja” jt.
Salme on ise öelnud, et meri on talle kõige omasem, sest meri ja rannaäärne mets – see on kodu. Salme side kodusaarega jäi alles läbi tantsu. Aastast 1967 kuni 1993 oli Salme oma tantsijatega sage külaline Hiiumaa rahvakunstipidudel.
Sellest ajast kui ta Hiiumaale suvekodu ostis, oli ta kõik suved Hiiumaal. Tema 80. sünnipäeval sõitsime Tuisulise vilistlastega Hiiumaale Salmele lilli viima. 80 valget roosi olid kõik ühte kimpu seatud. Kui see kimp Salmele üle anti, vaatas ta suuril silmil ainiti seda valget kuhilat, tükk aega sõnatu ja siis lausus – see on ju Valgemägi – aitähh!
Järgmisel hommikul ütles ta, et kui siin Hiiumaal olen, ei ole mul midagi häda, miski ei valuta ja üldse läheb siin tervis korda, siin olen ma kodus.
Pühapäeval, 11. augustil kell 13 tantsivad Tahkuna tuletorni juures Salme Valgemäe 100. sünniaastapäeva auks tantsuansamblid Kuljus ja Tuisuline, segarühm Taidelaid ja naisrühm Kohvilähkrid. Salmet meenutavad kõik, kes tema käe all tantsinud ja temaga koostööd teinud.
Olete kõik väga oodatud!
