Ammukadunud maailm

Vahel satuvad pliidi ette vanad Nõukogude Hiiumaad. Tean-tean: moodne ja teadlik inimene ei läida ajalehepaberiga küttekoldes tuld. Löön käega: jõuad sa siis alati nii moodne ja teadlik olla. Kuigi võiks. Enne kui lehe kokku kägardan ja tast tulehakatise teen, lappan läbi, vaatan, mis uudist. Jah, uudist. Niimoodi hämaras pliidi ees konutades ja lehte valguse poole küünitades võib kergesti kukkuda ajaauku. On näiteks 1985. aasta. Leht kirjutab, millest ta sel ajal ikka kirjutas: kui oli suvi, siis heinateost, kui sügis, siis “koristustöödest”. Aga need ei tähendanud Teeme Ära talguid, vaid viljalõikust ja kartulivõttu. Aasta ringi avaldati väljalüpsitabeleid. Võistlus käis! Lehest jääb mulje, nagu oleks Hiiumaa üks väga tähtis põllumajanduspiirkond, mille taime- ja loomakasvatuse edust või ebaedust sõltub lausa terve “suure kodumaa” käekäik. Nojah, see mulje oli muidugi ülepaisutatud, sest lehed ikka paisutavad üle, millal mida. Aga samas, mäletan küll: too 80ndate Hiiumaa, Hiiumaa, millega mina oma elus esimest korda tutvust tegin, oli tõesti selline asjalik põllundus- ja kalandussaar. Mets ka, muud majandust oli näpuotsaga selle peale. Inimeste elu keerles ikka suurelt jaolt ümber põllu ja lauda ja kalapaadi, nagu ta sellel saarel sajandeid keerelnud oli, olgu mõisaajal või taluajal või siis nüüd, kolhoosiajal.

Turism? Seda sõna vist pidi Nõukogude Hiiumaast küll tikutulega taga otsima ja enne läks leht pliidi alla kui ta üles leiti. Turism, see oli need üksikud kooli-laste ja muidu ekskursantide bussid, mis suviti mööda Hiiumaad ringi tolmutasid, miskipärast siin või seal kinni pidasid ja külapoe heast-paremast tühjaks ostsid. Nuhtlus, ühesõnaga. Selles võtmes, nii palju kui mäletan, asja lehes arutatigi. Et kuidas parandada Hiiumaa Tarbijate Kooperatiivi kaupluste varustatust suvekuudel. Arutati, mis arutati, asi ei muutunud enne, kui tuli uus riik ja uus kord ja raha maksma hakkas. Tüütusest sai tuluallikas. Või midagi nii.

Imelik, eks ma isegi saabunud Hiiumaale esimest korda turistina. Küll sellisel viisil, nagu keegi veel eriti ei käinud, jalgrattaga. Olin ajast ees! Ja petsin vist ära. Sest minu esimene kokkupuude hiidlastega ja nende kaudu siis ka õieti Hiiumaaga leidis aset nimelt ühes külapoes. See oli juhuslik, nagu sellised esimesed kohtumised ikka, aga jäi meelde.

Hiiumaale tulin tõesti turistina, selle sõna otseses mõttes. (Tour on ring ja touriste keegi, kes sooritab ringreisi, kodust ära ja tagasi – esimesed turistid olid teadagi, inglise igavlevad aristokraadid oma Euroopa tuuridega.) Saaremaad juba natukene tundsin, seal tegin oma suvised botaanikatööd. Viimasel ülikoolisuvel siis mõtlesin, teen Hiiumaale kah ringi peale. Et eks ta ole umbes nagu Saaremaa, lihtsalt väiksem. Noor inimene on ju suureline! Et ma sestpeale jäängi Hiiumaad “ära vaatama”, sellest polnud mul aimugi. Rääkimata sellest, et Hiiumaast saab paik, kus kogen, mõistan ja märkan nii paljusid asju elus esimest korda. Noor inimene on teadmatu. Aga mingi vaist teda ometi juhatab omasse paika ja see vaist on targem kui tema.

Pealegi oli mul tarkuseks kaasas vana eestiaegne kaart, kus kõik talud ja metsateed peal, ja selle kaardi pealt vaatasin, et keset saart on metsad, nende keskel Tihu-nimeline talukoht ja sealtkaudu läheb väike tee põigiti läbi saare Kõpu poole. Kas see tee veel olemas on, talust rääkimata, seda ma muidugi ei teadnud. Ja Männamaale välja jõudes nägin, et igal juhul teeotsa leida polegi nii lihtne. Männamaa oli ehitatud kolhoosikeskuseks, kõiki neid maju ja teid 1940. aastal trükitud kaardi peal polnud. Aga keset küla oli pood ja poe ees pingi peal mehed… Noh, teate küll. Masina- või muidumehed, ühesõnaga, külamehed. Nende käest siis küsisin ja sain ka üllatavalt lahke vastuse ning seletuse osaliseks. Pluss väike lõõp ja nali. Nagu üldse ei võõrastatud ega vaadatud ka viltu, et mingi untsantsakas või nii. Sain esimese mulje selle saare rahvast. Ja see oli – kuidagi kodune.

Nende aastatega, mis ma seda saart olen “ära vaadanud” (ega ole ikka veel ära vaadata jõudnud) on saar ise muidugi aina muutunud. Kui nüüd vahel rattaga läbi Männamaa sõidan, kohtan vaevalt mõnd inimest. Poodi muidugi pole ammu enam ja teed küsida poleks kelleltki. Ei saaks ka osta seda Emmaste piimatööstuse plastiktopsi pakendatud hapukoort, milletaolist mujal Eestis ei saanud, mis oli rammus ja maitsev – ainus puudus, kaas tuli kergesti pealt ära. Eriti jalgratta pakiraamil.

Hiiumaa ajalehes ei avaldata ka ammu enam väljalüpsitabeleid ega reportaaže saagikoristustöödelt. Kangelased on uued, teemad on uued. Varsti on ka need muidugi vanad. Isegi 1999. aasta lehed tunduvad pajatavat mingist ammukadunud maailmast. Nüüd kirjutavad Hiiumaa, Saaremaa, tegelikult ka Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti kohalikud lehed turismist kui teest tulevikku, teest heaolu juurde, võimalusest, väljakutsest. Noh, eks ära tule kuidagi elada igal ajal. Huvitav, millest kirjutab Hiiumaa leht aastal 2052? Küll tahaks piiluda… Aga ei saa. Äkki jälle viljast, heinast, kalast, piimast? Või metsast? Või uuest kosmosejaamast? Aga kirjutagu, millest ta kirjutab, kõigi nende uute ja tähtsate asjade taga on ikka inimeste korraga tavaline ja iseäralik elu. Oli aastal 1985, on aastal 2022, ja on, loodetavasti, ka siis, kui meiegi oma moodsate asjade, uute ideede ja vanade unistustega oleme üks ammukadunud maailm. Siis tahaksime ehk hõigata, et teame-teame, juba meie ajal oli samamoodi! Aga kes meid kuuleb

TÕNU ÕNNEPALU