31. mai hilisõhtul hämardub. Sätin vastu ööd merele minema, sest keskööl kaob lahesopi lõpus kalapüügi piirang ja tuleb oma mõrrakohale püünised sisse panna, sest muidu mul sügisel seda püügikohta enam ei ole. Mis siis, et kümme aastat olen isa jälgedes samas paigas kala püüdnud. Mõrrakohad on teiste kaluritega olnud juba isal aastakümneid kokku lepitud ja need lepped on kenasti pidanud.
Mõrdade vahekaugused on sellised, et rohkem sinna lahesopi otsa neid panema ei mahu. Seni pole see kellegi jaoks olnud probleem. Jah, ametlikult ei ole kinnitatud mõrrakohti olemas, aga kui palju kalureid tahab samas lahes püüda, tuleb kokku leppida. Seni on alati nii hakkama saadud ja kõik on saanud oma püügid tehtud.
ja