Nikolai von Glehn polnud lihtsalt käske jagav mõisahärra, vaid löönud oma pargi rajamisel ka ise kaasa. Vedanud mulda ja istutanud puid-põõsaid.
Tänapäeval siin justkui eriti teab mis parki ei oskagi aimata. Juba Pätsu ajal jagati maastikupargi idaosa elamukruntideks ja nii jõuavad elumajad sealtpoolt peagu lossini välja. Läände kulgeb aga lihtsalt ilus parkmets.
Tol külmal veebruaripäeval paelus mind sealpool järsaku all paistev vaba vesi. Ümbrus kihas suusatajaist, ent seal voolas puhas külmumata vaba vesi. Tõesti oli seda üldises looduse hangumises kosutav näha. Arvatavasti on samuse järsaku jalamilt ilmuva lätte puhul tegemist Rõõmuallikaga, suurimaga siinseist. Sanglepane mets on oma nimegi selle järgi saanud: Rõõmuallika mets. Lätte vett kasutas Nõmme rahvas joogiks 1994. aastani.
Üldse tulvavat siin kevadel välja tervelt 24 allikat, millest suvel tegutseb umbkaudu tosin.
Von Glehni ekstsentrilisuse parimaks näiteks on aga kaks kuju, vaatetorn ning palmimaja. Kui lohe ehk krokodill on veel kuidagi nii-öelda mõõdukas, siis too kaheksameetrine Kalevipoeg juba omaette frukt. Glehn olnud ise tolle kuju püstitamisel abiks, koguni modelliks. Paraku sarvesarnaste jätketega peas, mistap hakkas rahvasuu kuju härra meelehärmiks Glehni kuradiks kutsuma. Kalevipoeg valmis 1908. aastal, ent lasti hiljem õhku. Tolle algse varemed on siiani näha. 1990 ehitati siia koopia.
Vaatetornist sai aga 1960ndail aastail Tallinna tähetorn.
Kui Kalevipoeg on teada-tuntud vaatamisväärsus, siis palmimajast polnud ma seni midagi kuulnud. Asub too aga kohe lossi vastas. Sealt küljest justkui mingi astmeline kiviktaimla sarnane moodustis, ent teiselt poolt… oo jaa. See, mis sisenedes avanes, pani mu esmalt “vääoo” hüüatama. Üks mees vaatas sealt veidral pilgul vastu. Külastajaid tuli minu järelgi. Mitme suust kostus, et näh, siin ma polegi käinud.
Glehni kavandi järgi 1900–1910 ehitatud palmimaja on võrreldud lausa Antoni Gaudi loominguga. Härra ise löönud sellegi ehitamisel kaasa. Silmitsedes seda kummastavat interjööri, peab tõdema, et kõige ägedamaid asju teevad tõesti ikka kiiksuga inimesed! Tsementmördiga kinnitatud rahnudest kasvavad välja pms tumedaist graniiditükkidest koosnevad sambad ja võlvroided, mis justkui ei tohikski säärase õhulisena koos püsida. Kujutlesin siinse talvise sissesadanud lume asemel palme, apelsini- ja õlipuud ning muud säärast meeldivat rohelust. Hiljem sain teada, et palmimaja lõunakülg oli kaetud värviliste klaasidega. Jaa…
Paraku ei saadud ehitist soojapidavaks, mistap see vaid soojemal poolaastal kasutust leidis. Ja üldse jäi selle algne ilu ja hiilgus üürikeseks. Juba mõne aasta järel sai Esimeses ilmasõjas palmimajast hüljatud vare. 2006 palmimaja õnneks restaureeriti, aga ju nood värvilised katteklaasid ja sees haljendav subtroopika jääb vaid pelgalt minevikuvirvenduseks. Ühe natukese hullu mehe üürikeseks kestma määratud unistuseks, mis… Nojah, minu kujutlusvõime paneb see igatahes täiel aurul tööle. On vast ehitis! Unenäoline, selline, millist tõelisuses ei tohiks üldse olemaski olla.
Oma mängumaalt lahkunud Nikolai von Glehn suri Brasiilias 1923. aastal.
