Võibolla on imelik küsida niimoodi luuletajalt, kellele Vaheri „Hiiumaa kirjaduse loos“ on pühendatud 12 lehekülge, aga küsin ikka. Sa oled küll kirjutanud iluaiandusest, Hiiumaa orhideedest, teistest kaitsealustest ja muidu huvitavatest taimeliikidest, aga ilukirjandust ju enam mitte. Miks Sinust kirjanikku ei saanud?
Taavi: Ju siis ei olnud niipalju tahtmist. 70ndate lõpus kõik kirjutasid, mind mõjutas kindlasti Eesti luule: Vallisoo, Luik ehk ka Kaplinski, kodus oli raamatuid, aga mitte luulet, seda hankisin ikka ise. Osalesin 18aastaselt kirjandusvõistlusel ja olin juba ülikoolis, kui mind selle tulemusena Tallinnasse kirjanike majja kutsuti. See oli küll päris üllatus. Kohtusin Minni Nurme, Jaan Krossi, Viivi Luigega.
Luik saatis hiljemgi jõulukaarte. Ja käisin Tartus Noorte Autorite Koondises – seal käisid ka Runnel ja näiteks Lauristin, mul on sellest ajast Betti Alveri autogrammiga „Lendav linn“.
Aga ma tulin Hiiumaale tagasi, olin kalandust õppinud, et saaks just siin töökoha. Ja siis Hiiu Kaluris öeldi nii: „Sa siin luuletad, aga meil peab tööd ka tegema!“ Eks ütleja väljendas muidugi midagi laiemat.
Ma kirjutasin ikka pärast ka, viimased luuletused on ilmunud Loomingus ja 90ndate algul ilmus luuleraamat. Tellimise peale olen ka kirjutanud, näiteks Selja maahaigla aastapäeva puhul – nagu pool Käina valda, olen seal sündinud.
Onutütar rääkis, et kui nad mul maikuus järel käisid, oli lumi maas. Ema oli Seljale viidud Nõmmekülast hobuse ja reega, siin Utul ei olnud meil ju liiklusvahendeid, isa oli merel.
Võibolla on imelik küsida niimoodi luuletajalt, kellele Vaheri „Hiiumaa kirjaduse loos“ on pühendatud 12 lehekülge, aga küsin ikka. Sa oled küll kirjutanud iluaiandusest, Hiiumaa orhideedest, teistest kaitsealustest ja muidu huvitavatest taimeliikidest, aga ilukirjandust ju enam mitte. Miks Sinust kirjanikku ei saanud?
Taavi: Ju siis ei olnud niipalju tahtmist. 70ndate lõpus kõik kirjutasid, mind mõjutas kindlasti Eesti luule: Vallisoo, Luik ehk ka Kaplinski, kodus oli raamatuid, aga mitte luulet, seda hankisin ikka ise. Osalesin 18aastaselt kirjandusvõistlusel ja olin juba ülikoolis, kui mind selle tulemusena Tallinnasse kirjanike majja kutsuti. See oli küll päris üllatus. Kohtusin Minni Nurme, Jaan Krossi, Viivi Luigega.
Luik saatis hiljemgi jõulukaarte. Ja käisin Tartus Noorte Autorite Koondises – seal käisid ka Runnel ja näiteks Lauristin, mul on sellest ajast Betti Alveri autogrammiga „Lendav linn“.
Aga ma tulin Hiiumaale tagasi, olin kalandust õppinud, et saaks just siin töökoha. Ja siis Hiiu Kaluris öeldi nii: „Sa siin luuletad, aga meil peab tööd ka tegema!“ Eks ütleja väljendas muidugi midagi laiemat.
Ma kirjutasin ikka pärast ka, viimased luuletused on ilmunud Loomingus ja 90ndate algul ilmus luuleraamat. Tellimise peale olen ka kirjutanud, näiteks Selja maahaigla aastapäeva puhul – nagu pool Käina valda, olen seal sündinud.
Onutütar rääkis, et kui nad mul maikuus järel käisid, oli lumi maas. Ema oli Seljale viidud Nõmmekülast hobuse ja reega, siin Utul ei olnud meil ju liiklusvahendeid, isa oli merel.
Sõber: Taavi on ju põlishiidlane! Tema suguvõsa aeti seitse põlve tagasi Orjakust välja ja küllap see on talle mõjunud, Orjakus olid ju palju paremad maad!
Tuulikud elavad Utu talus seitsmendat põlve, Taavi on oma suguvõsa loo raamatus „Utu-Karjaküla lugu” hästi lahti kirjutanud ja sealt ongi seda kõige parem lugeda. Sealt saab näiteks teada, et ükskord oli väike Taavi kadunud, terve küla otsis, aga tema uuris mere ääres konni ja pääsusilmi ja siis tuli ise koju tagasi.
Kaie Nappir – Taavi sugulane ja sõber: Taavi on mulle väga lähedane sugulane, lausa lemmiksugulane – vanatädi õepoja poeg. Ja väga tore inimene. Meie teine vanatädi andis Kärdlas Posti tänaval oma majas toa sugulastele kooliajaks kostile ja see tehti minu ja Taavi vahel pooleks. Ma ei oskagi teda iseloomustada, ta on kogu aeg selline tore olnud nagu praegu. Ja kelle moodi ta suguvõsast on, seda on ka üliraske öelda. Isa oli tal hästi aktiivne ja naljalembene, selline Taavi nagu ka ei ole. Ta on lihtsalt üks äärmiselt tore inimene.
Taavi: Ülikooli ajal mul vedas, seal õpetasid tollal veel kõik kuulsad professorid: Viktor Masing, Ants Trass, Harri Ling. Nad olid täies elujõus, head õpetajad. Tulin nende teadmistega Hiiumaale kalakasvatajaks. Kõrgessaares kirikulahel kasvatati vikerforelli, hiljem rajati Õngu kalakasvandus, seal olin ka, aga mind koondati. Kui olin natuke aega kodus olnud, tuli Endel Lepisto äkki uksest sisse ja kutsus mind Suuremõisa rannakaluritele kalu õpetama. Vahepeal vedasin Tallinnasse lilleseadeid.
Mul läheb kohe meelest, et pidin küsima 90ndate alguses Tallinna Linnahallis peetud pompöössete lillepidude kohta, aga sa oled jõudnud hoopis olulisema teemani. Mis Sinust hea õpetaja teeb?
Taavi: Miks Sa arvad, et ma hea õpetaja olen? (Toimetuse märkus: Taavi on olnud aasta kutseõpetaja, nomineeritud Eesti aasta õpetajaks ja tema õpilaseks olemisega kiitlevad kõik, kel võimalik.) Ma olin aastaid seda ametit vältinud, ehkki natuke õpetasin Laukal keemiat. Suuremõisas tuli aineid muudkui juurde. Peale rannakalanduse õpetasin keemiat, Eesti elusloodust; keskkonnakaitsjatele ja maastikuehitajatele ilutaimi ja kogu floristikat, kui see eriala loodi.
Olen Hiiumaa Ametikoolis tööl juba 27 aastat. Suurema osa kooliajast nii, et kella kaheksaks Suuremõisa, kolme-nelja ajal koju, siis magasin, sõin ja valmistasin terve õhtu uut koolipäeva ette, sest tulid uued ained. Praegu tundub, et olin igal kevadel läbipõlenud ja autopiloodi peal. Ma ei ole ju tegelikult suur suhtleja ja eks paljud õpetajad hoiavad omaette, sest sundsuhtlust on nii palju.
Mihkel Kobin – endine õpilane: Kui Putkastest pöidlaküüdiga Suuremõisa liikusin, siis Taavi võttis mu alati auto peale. Mäletan, et tal oli sinakas Opel Astra (Toimetuse märkus: selle- sama auto kinkis Taavi hiljem loomade varjupaigale Hiiumaa loomade abistamiseks). Taavi oli mu kursusejuhataja ja ta hoidis alati kogu meie õppetööl silma peal. Kuna ta andis meile ainetunde, siis ta teadis, et praktikale minnes pole enam aega midagi teha ja siis pidi õppimisega õigel ajal pingutama. Taavil oli karjatada üle kümne noore mehe, kes vahel ka sigadustega hakkama said. Siis sai temaga arutada, mis on õige ja mis vale ja ta ei alavääristanud kedagi kunagi ega teinud maha, pigem julgustas enda eest seisma ja pingutama. Seda võib paljude teiste tehnikumi õpetajate kohta ka öelda. Taavile meeldis asjadele loovalt läheneda, ta andis muuhulgas ka lilleseade ainet ja suutis näiteks nii igava aine nagu „Läänemere elustik“ huvitavaks muuta. Vahel meenutas mõni klassitund küll laata, aga see oli Taavi poolt väga peenelt suunatud. Me ei pläkutanud mitte suvalisel, vaid ikka tunni teemal. Taavi rõõmus ellusuhtumine tegi meidki rõõmsamaks, meie kursusel polnud üksteisega tülisid ja Taavi oli väga hea küünarnukitunde tekitaja. Ta oli justkui meie kamba liige, aga tema kui õpetaja autoriteeti see ei vähendanud.
Tarmo Leedis – endine õpilane: Taavi, Tafka, Taadu, Dotsent, Magister, jne – heal lapsel mitu nime. Kursa juhatajana oli ta nagu lõvi, kes oma kutsikate eest hoolt kannab, samas lasi ta meil kõik vajalikud vead, mida meil eluks vaja on/oli, ära teha. Ta seadis lati piisavalt kõrgele, et mu järgmine kursuse juhataja sai omale hüüdnimeks, nagu hiljem selgus – möku. Inimesena sõbralik, mitte väga esiletükkiv, sõpru valiv, heatahtlik. Kui vihastas või kurjaks sai, siis oli võimeline kaks nädalat jumala vait olema. Hea, et meil on selline inimene ja sõber.
Miks Sa ikkagi Hiiumaale jäid?
Taavi: Olin kindel, et mul ei hakka Hiiumaal igav. Enne ülikooli ma Hiiumaad ei tundnudki, Kõpu tuletornis olin käinud, aga seoses tööga sai Hiiumaa selgeks. Kui loodi Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala Hiiumaa keskus, siis tekkis selline mõte, et peaks kõik Hiiumaa taimed kirja panema. Kuppfer oli neid leidnud 715, Vilbaste 871, Gröntved 753, Rebassoo 870, aga mina leidsin
2012. aastaks 940 ja neist umbes 30 liiki on Hiiumaa jaoks esmaleiud. Näiteks salu-tähtheina leidis Kuppfer 1903. aastal Tornimäe põhjanõlvalt, aga mina 1999. aastal hoopis Laiaru mäe põhjanõlvalt. Botaanikud pole seda sealt hiljem üles leidnud, aga ta on seal kindlasti olemas!
Argo Nõmm – endine õpilane: Kui aeg jõudis herbaariumite (herbaarium on kuivatatud taimede, vetikate või seente teaduslik või õppeotstarbeline kollektsioon – selgitab Argo) hindamiseni, siis otsustas Taavi võtta minu tehtud töö õppematerjaliks. Isegi viimasel lehel asetsevad, hoolikalt kuivatatud ja kleebitud kõverad roostes naelad ei seganud teda selle otsuse langetamisel.
Taavi: Tol ajal olin ma küll supertaimetundja, praegu on juba meelest läinud. Tegin Hiiumaa taimedest herbaariumi, see sisaldas 2000ndal aastal 1040 herbaarlehte. Kuna Biosfääri Kaitseala keskust enam ei ole, siis 2021 koliti herbaarium Hiiumaa keskkonnateenistusest Tartusse EMÜ suurde herbaariumisse. Otsustati tervikuna säilitada ja see on ära digitaliseeritud. Exegi monumentum.
Ma ei saa ju jätta küsimata Tšernobõli ülaste ja kummituslike lumikellukeste kohta. Mis nendega on?
Taavi: Ülastega on nii, et metsülane ei varieeru, neid on kaks sorti ja kõik. Võsaülane varieerub, aga Eestis mitte nii väga. Kollane ülane ei varieeru kuskil mujal maailmas, aga Hiiumaal küll. Siin on nii, et lähen metsa, leian ülase, panen nime. Rebassoo kirjutab oma kandidaaditöös, et ta leidis Hiiumaalt 60ndatel täidisõielise kollase ülase, aga see oli mingi teine variatsioon, see ei olnud foto järgi täidisõieline. Kui juba tollal oleks olnud selliseid kollaseid ülaseid nagu praegu, siis oleks Rebassoo nad üles leidnud. Need on tekkinud hiljem.
Arvan, et kui Tšernobõli pilv Hiiumaast üle käis, siis meie kollased ülased muteerusid. Näiteks Norrast on leitud üks võsaülane, mida seostatakse sama asjaga. Muudmoodi ma seda seletada ei oska. Neid on nüüd Tartu Botaanikaaias näha ja ilmselt Tallinnas ka. Õnneks oli mul mõistust hakata neid ülaseid kohe laiali saatma. Kasvatada on neid seenhaiguste tõttu raske, saatsin risoomijuppe. Kümnekonnas riigis on need nüüd peale Eesti olemas, ülased on Hiiumaalt maailma läinud. Kokku on neid üle 80 liigi. Ma oleks võinud nad muidugi patenteerida ja rikkaks saada, aga ma ei suuda tagada, et nad terveks jäävad. Sõnajalgadega olen ka muidugi tegelenud ja mul on siin rododendroniaed, aga põhjalikumalt ja lausa ise mesilast mängides alustasin 2007. aastal lumikellukestega. Alguses mul palju erilisi ei olnud, aga sain ühe Krimmist postipakiga ja siis Riisenbergi käest ühe, mis on Krasnodarist pärit ja siis mõned leidsin veel Hiiumaalt. Neid minu aretatud sorte on umbes 20 ja neid on hakatud ka müüma, mis tähendab, et nad levivad edasi. Nii et ma võin tulemustega rahule jääda.
UK Dryadi taimeaia leheküljel kirjeldatakse Taavi lumikellukesi kui Eesti kummituslumikellukesi, sest need on leitud Hiiumaa mahajäetud aedadest ja metsadest ja nad on kahvatud, kummituste värvi.
Anne Wright – Taimeaia omanik Yorkshire’ist. Taavi sõber:
Taavi on olnud mulle väga suuremeelne sõber, me vahetasime aastaid taimi ja ta lubas lahkesti taimeaial neid paljundada ja müüa, ikka selleks, et rohkem aednikke neid tundma õpiks. Ma hindan kõrgelt tema eksperditeadmisi ja taimemääramise oskusi. Kahjuks ei ole me Brexitist alates saanud taimi vahetada. Kas teadsid, et Taavi nimetas ühe oma ülastest ‘Kadri’?
Erakogu 
Erakogu Taavi aretatud lumikelluke ‘Kullake’
Teadsin ikka. Taavi nimetab taimi oma sõprade järgi või siis hoopis eesti lindude. Üks ülastest on näiteks ‘Lea’.
Lea Vaikmaa – Taavi endine õpilane ja kolleeg, naaber, sõber: Taavi on kohutavalt tark inimene, tal on taimedest entsüklopeedilised teadmised ja rääkida saab temaga sisukalt kõikidel teemadel, ta on tohutult laia silmaringiga. Mulle on ta õpetanud maastikuehitust ja floristikat, minu aiandushuvis saab süüdistada ainult Taavit. Ma usun küll, et võin tema kohta sõber öelda, aga ega ta päris semu ka olla ei saa, ta peabki õpilastega natuke distantsi hoidma. Kui ma teisi Taavi õpilasi näen, siis nad paluvad teda alati tervitada, sest Taavi on väga sõbralik inimene ja hästi soe ja abivalmis. Hiidlasliku huumorimeelega on ta muidugi ka, alguses oli mul tema suhtes küll jube respekt (Toimetuse märkus: respekt on Taavi sõpru intervjuueerides kõige rohkem kasutatud sõna), üritasin teda kogu aeg teietada, mis Taavit naerma ajas.
Taavi: Nojah, kui minust midagi kasu on olnud, siis see on, et olen üles kasvatanud kaks korralikku aednikku, Lea ja Eesmaa Anne. Annel on sama liigirohke aed kui minul. Kaugelt rohkem, kui Hiiumaal taimi on. Kõige kaugemalt tõin taimi 1987ndal Kaug-Idast, kui käisime Vladivostoki lähedal eesti külas Hiiu Kaluri kooriga esinemas. Krookusi tõin Krimmist. Ma olen ikka soovitanud, et aias kasvatataks neid taimi, mis meil vastu peavad. Ma olen elanud 2006. aastal üle selle, et aias oli palja maa peal pikalt 20 kraadi külma ja kevadeks oli aed peaaegu tühi!
Kristiina Hellström – Taavi sõber, endine kolleeg: Kunagi ammu juhtis Taavi minu tähelepanu sellele, et vöötteod, mida Eestis on kahte liiki, on tegelikult päris toredad loomakesed. Erinevalt näiteks kiriteost ei ole nad aplad aiakahjurid, vaid söövad pigem samblikke või tont teab mida. Eriti salu-vöötteod (kelle koja serv on pruun!), keda Kärdlas leidub massiliselt, aga mujal Eestis üsna vähe (vist). Taavi viis selle teoliigi esindajad omale koduaeda ja jälgis nende käitumist, mis sai hindeks „väga hea“. Selline mees on minu sõber Taavi. Põhiliselt räägime muidugi aiataimedest.
* Ühendkuningriikide erialakirjanduses nimetatakse Taavi Tuulikut “renowned plantsman”, mida võib tõlkida kui “tuntud taimemees”. Vikipeedia selgitab, et aiapidaja võib olla taimemees, aga taimemees ei pruugi ilmtingimata aiapidaja olla. Taavi on mõlemat.
“Loomulikult on inimene kliimamuutustele kaasa aidanud, aga mida see Eestis kaasa toob, seda ma ei tea. Meil on olnud ka soojemaid aegu, nn atlantiline periood, millest on alles jäänud näiteks luuderohi Kõppu, nii et see ei ole midagi enneolematut.”
TAAVI TUULIK
Sündinud 1958 Hiiumaal
Bioloog, õpetaja, luuletaja
Õpetas rannikumere ökoloogiat, botaanikat, ilutaimi, lilleseadet, keemiat, bioloogiat jne (praegu ainult botaanikat, ilutaimi ja veekogude ökoloogiat)
Erialane ja aianduslik tegevus
Hiiumaa taimestik, ohustatud taimeliikide levik, bioloogia ja kaitse.
Hiiumaa looduslike, kultiveeritavate ja metsistunud taimeliikide huvitavate vormide kogumine, kasvatamine ja sortidena levitamine, uute lumikellukese uute sortide aretamine
“Kas keegi kunagi Kassi on näinud? Võib-olla pole siis sinna vaadanud, kus on kõige parem ülevaade ruumile või näiteks puu otsa. Aga selleks, et olla Kass, läheb ju vaja kergust, täpsust, sujuvust, tähelepanelikkust, vabadust ja asju ning kohti, mida teab ainult Kass.”
Ann Hadje, Taavi sõber
