Oli sedase, et tuttava tuttav viskas hunniku raamatuid minema. Ma sain sialt mõne omale. Muusias ühe pisise raamatukese, mille pialkiri oli “Viis päeva sigaretita” ja autoriks Vassiiljev.
Huvitav lugemine oli. Veel huvitavam, et keski oli sinna hunniku märkusi juure kritseldand leheservadele ja ridade vahele. Keski, kes kah kunagi tubaka tossamise maha jättis. A’ ta pold piagu ühegi asjaga nõus, mis sial kolgend aastat tagase kirjutati. Ma mõtlen, et siinkohal jutustan raamatu lõikusi ümber ja juure panen selle komenteerija vastalaused. Hakkan aga pihta.
Raamatus on kirjas, et kui raske on inimestel noorena suitsetama hakata, sest et keha vasta tõrkus.
Komentaar: Mina hakkasin vaevata tossama.
Siis, et pange aegsaste paika päev, millal maha jätate, kohe kalendrisse tehke rasvane ring ja lugege päevasi.
Komentaar: Ekspromt suvalpäeval on palju etem.
Siis, et piab tieeti pidama.
Komentaar: Loll dieet. Teeb asja palju raskemaks.
Esimise suitsu vaba päeva kohta on see keski tundmatu sirgeldand raamatu servale: Pohmelli päeval on hea maha jätta. Siis ei taha vast õhtuni ja ongi esimene päev seljataga! Haiguse ajal oleks vist ka hea.
Raamat soovitab teha elus üleüldise kaardinaalse muutuse. Et karake vara ülesse ja kukkuge võimlema. Siis jooge paar klaasi vett, mis kustutab suitsu nälga, ja võttke sooja ja külma tušši. Et siis oled häste reibas.
Komentaar: Liiga reibas olek on kahtlane. Siis just tahakski tossu lõpuks ette panna.
Raamat nõuab, et hommiku söögiks olgu ain’t puu või juur viljad ja klaas mahla. Teed ega kohvet ei tohi juua, kofeiini topingu asemel olgu võimlemine ka tušš.
Sellepiale käratab komentaar: Möga! Just kohv ja tee aitavad esimestel päevadel suitsu isu vähendada, pakuvad asendust. See autor tahab nii hullu elumuutust, see ei toimi! Kõike korraga ei saa!
Raamat: Iga kord kui suitsu nälg tekkib, jooge mahla, mineraalvett, pepsit või limpsi. Ain’t mitte alkohooli, sest et isegist tibake võtab pidurid maha ja suurendab iha tubaka järele.
Komentaar: Mu aitas just nimelt õlts ühel õhtul liigsest suitsupuuduse pingest vabaneda!
Raamat: Lõuna olgu samuti kerge, sest et üle koormatud magu tekitab suitsu nälga.
Komentaar: Väga veider. Ma suitsetajana just ei viitsind kunagi täis kõhu peale tossata, niigi oli hea laisk ollallaa.
Teisel suitsu vabal päeval nõuab raamat järjekindlaste, et aina vehkige võimelda, larpige vett ja hommikul sööge ain’t juurikaid ja puuvilja vissisi ja kohv ja tee on keelatud. Ja kui uni ei lähe silmadest, siis olete laisk old ja piate veel kõvemine võimlema.
Komentaar sellele on kuri: Loll-loll jutt! Hea söök ja tee (kohv) annavad rahuldust raskel ajal.
Siis pole raamatus piagu lõpuni miskit komenteeritud. Alles lõpu eel tuleb märkusi. Näituseks on alla kriipsutatud tarkusetera: ruumis, kus viibivad kolm suitsumeest ja üks mitte suitsetaja, saab viimane sama annuse mürgiseid aineid nagu ülejäänud kolm.
Lõppsõnas tiatab raamat optimistliselt, et nüüd olete viis päeva suitsuta programmi edukalt täitnud ja oma aastaid kestnud suitsu hädale otsustava lõpu teind.
Komentaar: Viis päeva on suht tühiasi. Suitsu himu võib tulla mingi impulsi ajel kasvõi mitu aastat hiljem.
Siis on alla kriibitud tarkusetera: mingid keelud pole efektiivsed, kui inimesel puudub sügav tunnetatud tahtmine elada tervislikult ning loobuda enda ja teiste mürgitamisest tubaka suitsuga.
Ja komenteerija on juure kriband: Samas oli nii hea nooruses tossata! Üldse ei kahetse!
Siis on raamatus veel juttu suitsu vastastest kampaanjatest, mille piale komentaar: Oh need kampaaniad…
Raamatu lõpu osas on uhke tuleviku nägemus, kuda tuleb see päev, millal maakera viimane suitsumees oma viimse sigareti tõmbab ja lakkab keskkonda tubakaga saastamast ja et teie sigaretita viis päeva kiirendasivad selle aja saabumist. Komentaar on väga lühike selle piale: Idealism.
Rohkem komentaare pole. Eks see tossamine üks pahe ole ja mõttekas oleks maha jätta. A’ kes kudas seda teeb –
eks inimesed ole väga erinevad. Mis sobib ühele, ei lähe teisele mitte.
Mul tuleb praegast meelde, et kunagi oli telekas üks riääliti sõu, kuda Eestis seltskond läks suitsu maha jätma. Ma siis vaatasin, et sial tehti kõvaste soki teraapjat. Klistiiri ja mida kõike, olivad pasal ja jooksivad kemmergu vahet. Asi läks nii pahaste, et üks osaleja Tiaana viidi haigemajasse. Olgu see õpetuseks, et suitsu maha jätmist ei tohi raskemaks teha kui see juba niigi on.
Samune “Viis päeva sigaretita” raamat näikse kah asja natust raskemaks tegevat. A’ võibolla paljudele sobib, mine sa tia.
