Tänan Teid, Enno Piisang, teavitamast tõepoolest muljetavaldavatest rahavoogudest.
Lootsin Teie vastuse teisest lõigust leida sama aukartustäratava loetelu väljaannetest, kus nende uuringute tulemused ja järeldused on publitseeritud. Suurima huviga oleksin muidugi lugenud sellest, missugust mõju ja praktilist kasu on need uurimistööd Eesti mesindusele toonud. Selle asemel loetlete määrusi ja käskkirju, millega PM minister kohustab ja käsib mesinikel ise: a) vastutada oma mesilas toimuva eest, b) jälgida asjakohaseid bioohutuse nõudeid jne jne.
Mida edasi loen, seda enam paistab mulle, et Teie büroole sobib väga see järelevaataja muretu töö. Aga kahjuks ühegi ettekirjutusega ameerika haudmemädaniku (AHM) tekitajat ei tõrju. Isegi kõige eeskujulikum kõikvõimalike nõuete täitmine mesilat nakatumise eest ei kaitse. Kuna AHMi tekitaja on äärmiselt elujõuline bakter, on seni ainus tuntud “kiire likvideerimise” abinõu – põletamine. Aga sellega saab mesinik ka nõustajata hakkama. Seega pean Teie kirjutise viimast lõiku, kus lubate “analüüsida mesinike abistamise võimalusi AHMi kiireks likvideerimiseks”, vastutustundetuks katteta lubaduste jagamiseks.
Teades, et samasuguseid stampvastuseid olete läkitanud ka teiste mesinike märgu- ja murekirjadele, polnud mul mõtteski Teile vastama hakata, kui mitte äärmiselt meeldiv koostöö taimekaitseinspektoriga tänavu suvel poleks mind veennud selles, et ametniku asjalik-professionaalne suhtumine oma töösse on võimalik.
Kahtlustasin oma pirnipuul hirmohtlikku viljapuu bakterpõletikku. Helistasin Hiiumaa taimekaitsesse. Sealt alarmeeriti kohe Läänemaa inspektorit. Telefonitsi sain jälgimiseks juhiseid. Kahtluste süvenedes helistasin uuesti. Leedumaalt sellesama haigusega toimetuleku koolituselt naasnud inspektor oli ülejärgmisel hommikul mu väravas. Pani sinised sussid jalga, kummikindad kätte ja hambuni vajaliku atribuutikaga varustatult hakkas tööle. Mind ei noomitud ega parastatud, et ISE olen süüdi, sest a) istikuid tuleb osta vaid kontrollitud puukoolidest; b) ISE peaksin steriliseeritud töövahenditega proovid võtma, need ISE kuhugi mandrile laborisse viima, nende eest tasuma…
Vastasin küsimustikule, minu lähiümbruse aiad kaardistati ja määrati võimaliku karantiini piirid. Mõne nädala pärast, nagu lubatud, helistas inspektor ja teatas, et muretsemiseks pole põhjust.
Aga tagasi mesinduse juurde.
Kümmekond aastat tagasi Ameerikast alanud, nüüd Eestitki ähvardav mesilasperede kollaps on Euroopa rahade toel lõpuks aktiveerinud ka põllumajandusministeeriumi ametkondi.
Seega, just praegu on õige aeg meie rahajagajatele meelde tuletada, et mesinikud, kes on sunnitud pealt vaatama katastroofi oma mesilas, peavad täiesti üksi kandma AHMi tekitatud suurt majanduslikku kahju. Arvan, et neil on õigus nõuda mesilasperede hukkumise eest kahjutasu, õigus saada tasuta abi mesindust tundvalt loomaarstilt, õigus loota, et spetsialist tuleb ise kohale ja mesinik ei pea analüüside eest maksma.
AHM pole ju mingi uue aja moehaigus (vt Arvi Raie “Ameerika haudmemädanik. Kuidas seda vältida ja tõrjuda”, EML 2006). Seni aga, kuni loomatervise büroo jätkuvalt ainult panustab, tõhustab ja kohustab, saab hädasolija loota ainult teise mesiniku peale. Meil näiteks korraldas tark, suurte kogemustega Kassari mees Jüri Rebane oma algatusel praktilise õppepäeva taudiga kimpus mesinikele.
Kõnealuses artiklis olin intervjueeritav ega esitanud kellelegi ühtki küsimust. Kui Erki Piisang juba võttis aega mulle isiklikult “vastamiseks”, siis paluksin tal formuleerida arusaadavalt oma seisukohad ka järgmiste Eesti mesinduse mureküsimuste kohta. Need kõnetavad peaaegu kõiki Eesti mesinikke ja minu teada on neid talle varemgi esitatud.
1. Kust saada teavet AHMi haigestunud mesilate kohta, et hoiduda rändmesindamisest ohustatud piirkondades?
2. Miks ei ole kehtestatud täiendavaid bioohutuse nõudeid mesinikele, kes viljelevad rändmesindamist?
3. Miks veterinaar- ja toiduamet (VTA) ainult nõuab, aga kuidagi ei toeta bioohutuse nõuete täitmist?
4. Miks ei piirata aretusmaterjali sissetoomist nakkusohtlikest piirkondadest nt Taanist ja Rootsist? (Soome on seda teinud).
5. Kuidas on seotud mesiniku tervisetõend AHMi levikuga?
6. Miks ei ole Eesti veterinaarapteekides piisavalt (mõnes puuduvad üldse) varroatoosi, nosematoosi ja akarapitoosi vastaseid ravimeid?
7. Haigestunud mesilasperede põletamine ei too suurt kahju mitte ainult mesinikule, vaid põhjustab hoomamatut kahju põllumajandusele ja keskkonnale üldse. Sõjaeelses Eestis hüvitati 75 protsenti hävitatud mesilaperede ja inventari väärtusest – 25 protsenti kuludest jäi mesiniku kanda. Millal sellele nüüd mõtlema hakatakse?
8. Kas ja kui palju otsetoetusi on viimastel aastatel mesinikele makstud? Räägitud on sellest juba vähemalt viis aastat.
Lõpetuseks. Tahaks väga loota, et Euroopa toel nii lootustandvalt alanud ametkondade aktiviseerumine (nt veterinaarpersonali mesindusalane koolitamine) ei rauge ka siis, kui rahajõed enam nii muljetavaldavalt ei pulbitse – et kui raha otsa saab, siis jäetakse mesinikud jälle oma muredega üksi.
UKU PIHLAK
Hiiumaa mesinik
Vastuseks Enno Piisangu artiklile 17. septembri Hiiu Lehes
