Kilingi-Nõmmest põhja poole, Soomaa suunas või nii, laiub üks peagu asustamata maa-ala. Üksikud talud lõpevad Sigastega ära ning edasi on vaid sirged teed ja metsalaamad.
Tõsi, viimaste aastate jooksul on suur osa metsi siit maha võetud. Ja tõsi on ka see, et minevikus polnud see kant teps nõnda inimtühi. Kikepera ja teistes külades elas sadu inimesi. Siis aga lõi nõukogude võim platsi rahvast puhtaks. Miski raketibaasi tarvis oli vaja eraldatud tsooni. Eks neid baase oli Eestis mitmel pool. Mäletan isegi üht Virumaalt 80ndatest, kui see oli nähtavasti juba tühi. Sest miks muidu me seal jalgratastel nii vabalt ringi võisime põigelda. Just nimelt põigelda, sest teedelabürint ja ehitised olid nii sarnaselt korduvad, et eksi või ära. Õõnes tunne jäi sealsest.
Nojah, sellesse Pärnumaa baasi asukohta pole ma seni kondama jõudnud. On olnud targematki teha. Sel augustipäeval näiteks värviseenele minna. Pean kohe tunnistama, et seente suhtes olen ma kohutavalt andetu, veel lootusetum kui ornitoloogias. Isa oli mul kõva seeneline, vedas teinekord ämbrite viisi seeni metsast välja ning ema aina hoidistas. Muuseas tulid väga head toidud hapendatud seentest. Suur sirmik, haavapuravik, kukeseen ja veel paar pudinat – neid ikka tunnen. Kuid siis miskised värviseened? Mida nendega veel tehakse? Muidugi mõista värvitakse, seletas mulle siitkandi elanik Merike. Lõngu ja riideid. Tegelikult pole seentega värvimine üldsegi mitte iidne tegevus. Alles läinud sajandi teisel poolel hakkas see laiemalt levima. Seentega värvimise üheks heaks küljeks on, et nende korjamisel ei kahjustata seeneniidistikku ja kõlbavad ka ussitanud või muidu vanaks läinud seened. Seevastu traditsiooniliste värvitaimede korjamisel kahjustati taimepopulatsioone vahel üksjagu, kogudes näiteks juuri. Merike meenutas oma lapsepõlvekodu Tõstamaal, sealkandis käisid Kihnu naised punase värvi jaoks värvimadara juuri välja kaevamas. Tolle juured on aga mingid väikesed kribalad ja nii tuli madaraid üles katkuda hulgaviisi.
Jõudsime Riisselja lähistele, mis on ka arvatavalt üks neid raketibaasi tõttu tühjaks tehtud külasid. Ilus männimets parajate künkaharjadega. Kõrgemal punas pohli, allpool rammusaid mustikaid.
“Ei tea, kauaks seda metsagi,” avaldas Merike kartust, see siin on tema peamine värviseenemets.
Astusime allapoole. Vahtisin võhikuna mingeid kitsemampleid ja lillasid (mis nende nimi nüüd oligi?) seeni. Kas see? Kas too? Peagi näidati mulle esimesi värviseeni. Palun väga: verkjas vöödik. Üsna kõhetud teised, aga päris ilusad iseenesest. Kollakas vars kannab helepruuni kübarat, millel allküljel tumepunased eoslehed. Sellest seenest saab oranžpruunikat tooni.
Verkjat vöödikut jäi ette üsna palju, enamasti mustikavarte vahele peitunult. Mets oli siin niiskem, mändidele seltsis kuuski. Siis aga ilmusid mõned teistsugused värviseened. Tänavu siin üllatavalt palju, kinnitas Merike. See seen, nimega verev vöödik, on ta kodukandis üpriski harva ette jääv. Tolle vars on tumelillakaspunane, ka kübar ja eoslehed taolised tumedad. Riidele annab ta punakama tooni kui verkjas vöödik. Selleks, et asi puust ja punaseks saaks, sättis ta mõned korjatud seened samblale ja mina pildistasin need püüdlikult üles. Arvake nüüd kirjelduse järgi ise ära, kumb on kumb.
