Harda Roosna Kui ametikooli direktor Ivo Eesmaa Mati Särglepa diplomit vastu võtma kutsus, puhkes Suuremõisa lossi saalis võimas aplaus. Uhke halli habemega ja ülikonnas härrasmees laiutas käsi, otsekui küsides – mis ses siis nii erilist?
Küsimusele, milline õpilane Mati Särglepp oli, vastas kursusejuhendaja Andres Veel: “Särtsakas ja väga mativeeriv – see on omaette, vähe kõrgem pilotaaž,” selgitas Veel kursusekaaslaste leiutatud sõna tähendust. “Ta oskab teisi kaasa tõmmata oma olekuga – ta on alati hästi initsiatiivikas ja tõmbab kõik käima. Motiveeriv oleks selle kohta liiga lihtne öelda, aga sellest sõnast tuleb tema isikupära välja.”
“Kui Mati nii usinalt tegi ja õppis, kuidas siis nooremad said teistmoodi või kehvemini,” lisas õppekorraldaja Pille Kaups ja nimetas Särgleppa kursuse hingeks ja eestvedajaks.
“Müts maha tema ees – ta oli väga tubli kõikides asjades, kaasa arvatud inglise keel ja arvuti ega jäänud noorematega võrreldes üldse hätta – vastupidi, andis neile veel indu ja silmad ette.”
Muuseas, Matil on erinevalt paljudest omaealistest nii meiliaadress kui FB konto.
Oskused ja suhtlemine
Õppima asumise mõte tuli praktilisest vajadusest. Käina valla maadel Nasva külas asuvas ja pojale kuuluvas talus oli vaja vana palksaun ümber ehitada. Oskusi tuli puudu ja nii Särglepp ametikooli ukse üles leidiski. “Eks ehitustööd ole tehtud, aga palgitöö on erinev,” selgitas ta. “Aasta-paar mõtlesin, aga nägin, et muidu ikka hakkama ei saa.”
Mitte vähem tähtsaks nimetab ta suhtlemist. “Ma olin seal täitsa üksi ja nii harva kui inimene sinna sattus, aga siin noorte keskel on ju väga mõnus olla,” rääkis vastne diplomiomanik, kes kunagi ise polütehnikumis tudengeid õpetanud.
Ained, mida ta seal õpetas, on restauraatoritööst muidugi kardinaalselt erinevad – näiteks raadiotehnika. Ise lõpetas ta omal ajal Venemaal instituudi raadiojuhtimise erialal.
Pensionipõlve on Mati nautinud mitu-mitu aastat. Enne seda töötas Soomes majaehituskombinaadis ja omandas seal uusi oskusi, näiteks terrasiitkrohvi tegemise.
Selle kohta, mida ta nüüd ametikooli lõpetamise järel oskab, vastas vastne lõpetaja ehthiidlaslikult: “Ei mitte midagi – tean, et iga töö on uus ja eripärane. Mingisugune üldine joondumus ikkagi on – vanasse esemesse tuleb suhtuda väga ettevaatlikult ja suure austusega, tormata ei tohi,” loetles ta. Veel lisas ta, et teab nüüd, kust nõu küsida juhul, kui ise hakkama ei saa.
Viimane töö, mida nad kursusekaaslastega tegid, oli üks Kerema küla ait, mille nad koost lahti võtsid ja ametikooli angaari tõid, kus see uuesti kokku pandi, kui kahjustatud kohad parandatud said.
“Seal saime praktilise töö käigus väga palju uusi kogemusi,” kiitis Särglepp.
Hea kool
Hiiumaa ametikooli nimetas ta väga asja- ja ajakohaseks. Ta kiitis õpetajate kõrget taset, eriti õpetaja Andres Veeli, kes tema sõnul on praktilises ehituses ja restaureerimises “kõva tegija”.
Vanemas eas õppimise eripäraks nimetas ta, et aega kulub rohkem. “Pole enam seda nobedust, mis omal ajal,” selgitas ta. Siiski läks õppimine suhteliselt libedalt, raskusi valmistas vaid inglise keel.
Siiski julgustab ta oma eakaaslasi õppima: “Miks ka mitte, kui hätta jääd, on siin abilisi, kes aitavad,” kinnitas ta “Noored vahet ei tee, suhtusid minusse täitsa normaalselt,” ütles Särglepp ja tunnistas, et hakkab kooli ja koolikaaslaste järgi igatsema.
Vaikselt on isegi küpsemas plaan õpinguid jätkata. Nüüd, kui palksaun korras, läheks vaja maastikuehitaja oskusi, et maja ümbrust kujundada.
Lapsedki kiitsid isa sammu heaks, küllap mõistavad seda seegi kord. Haridusest peavad isa sõnul nemadki.
