Kaja Hiis-Rinne 
Kaja Hiis-Rinne Mõned aastat enne kandideerimist tööle Hiiumaa ametikooli oli Lylian Meister kolinud Tallinnast Pärnumaale, kuhu ostis vana raudteejaamahoone.
“Mul oli tore plaan enam üldse mitte tööle minna, elada tagasihoidlikku elu vabakutselise kunstnikuna, enda kasvatatud aiasaadustest toitudes ja loomingulisest vabadusest rõõmu tundes,” meenutab Lylian.
Kunagi varem polnud ta maal elanud, oli linnas “läbi põlenud” ja tahtis lihtsalt vaba olla. Sellest aga ei tulnud midagi välja: tuli osta talvepuid, remontida läbilaskvaid katuseid, ehitada korstnaid ja isegi auto vajas bensiini. “Kulud ületasid kaugelt tulusid. Tallinnasse tagasi pöörduda ma ei tahtnud, aga maal tööd leida polnud sugugi lihtne,” räägib ta.
Teha aga soovis ta sellist tööd, mis talle meeldib ja millel on mõte, mis ei kahjusta keskkonda ja – romantiline küll – mis muudaks maailma ka paremaks. “Olen väga rõõmus, et saan töötada aianduse juhtõpetajana ja aiandust õpetada, teha seda, millesse usun.”
Tema sõnul on mandri ja Hiiumaa vahet sõitmine vahel küll veidi väsitav, aga “kellel see elu liiga kerge on ja paljud hiidlased sõidavad tööle minuga vastupidises suunas…”
Aednik näeb Elu imet
Meister näeb aiandust niivõrd loomingulise ja elukeskkonda rikastava erialana, mis hoiab sellega tegelevad inimesed vaimselt tasakaalus ja füüsiliselt heas vormis.
“Taimedega tegeledes kogevad õpilased päris otseselt elu imet, seemnest tärkamist ja viljade valmimist, taimede eluringi,” selgitab ta. “Õppinud aednik oskab nii maal kui linnas elurikkust luua. Mulle on linnaaiandust õpetades oluline roheline linnaruum ja üleminekulinnade liikumine, samuti mahedalt toodetud mürkidevaba toit inimeste laual ja see, et nad oskavad toitu kasvatada, kus iganes nad elavad.”
Lylian ütleb, et hooldamist vajav aed ei ole tema jaoks stressiallikas, vaid õnn ja luksus näha taimede värve ja vorme, sellest rõõmu tunda. “Kunst, millega ma ju jätkuvalt tegelen, võib olla vägagi destruktiivne ja peegeldab kindlasti ka inimese pimedamat poolt. Aednik aga peab armastama loodust, tal peab olema tahe teha füüsilist tööd ja hea tuju. Pahatujuliste ja tigedate inimestega ei tahaks üldse aias kokku puutuda, pidevalt rahulolematu ja virisev aednik võiks eriala vahetada,” märgib Lylian. Ka on aed pidevas muutumises ega saa kunagi valmis, kui aednikul vahel jõud raugeb, võtab loodus selle üle ja ka see on omamoodi ilus.
Ta toob näite, et Jaapanis on vanad, loodusega kokkukasvanud aiad kordades hinnatumad, kui äsja rajatud ja väliselt veatud. Meistri sõnul on aianduses üldse palju võimalusi nöörsirgetest peenardest pussaka permakultuurini, on erinevaid agrotehnoloogilisi võtteid ja esteetilisi eelistusi. Eriala omandamisel on avatud meel ja eksperimenteerimise lust vähemalt Hiiumaa Ametikoolis olulised. “Aiandust õppides kasvavad rohelised näpud kõigile külge, sellepärast ei tasu üldse muretseda!”
Lylian Meister õpetab ka noori kunstnikke, sel sügisel on tal autorikursus Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, kevadel juhatas sealset lõputööde komisjoni ja aitas jagada Noore Tarbekunstniku preemiat Kunstiakadeemias.
“Lõppude lõpuks on aiandus ka kunst: maalid ja tikid taimedega, lood puudega vorme, kujundad lava putukate balletitrupile ja lindude laulukoorile,” ütleb Lylian.
Ainult siit tulevad linnaaednikud
Viimastel aastatel on ametikool vastu võtnud õpilasi linnaaedniku erialale, mida kusagil mujal Eestis ei õpetatagi. “Selle väljundipõhise õppekava kirjutasime me ise valmis ja mul on suur rõõm, et paljud õppima tulijad kinnitavad sisseastumisvestlusel, et on oma valiku Hiiumaal õppimise kasuks just õppekava lugedes teinud,” ütleb Meister rahulolevalt.
Suuremõisas õppimise teeb kindlasti eriliseks kogu kooli õppekeskkond ja atmosfäär –mõisakool suurejoonelises lossis. Teise kursuse õppija Evelyn Sepp postitas Facebookis: “Hiiumaal paistab alati päike ja siin on alati kõik nii palju parem ja toredam ja siinsed mälestused-kogemused-elamused on täiesti omast klassist…”
Meister räägib, et temal kui aianduse juhtõpetajal on suur vabadus eriala õpetamist oma nägemuse järgi korraldada, seetõttu hindab ta kõrgelt ametikooli juhtkonna usaldust ja toetust. “Tore, et meie kooli õppeaed areneb ja muutub üha ilusamaks ja põnevamaks koostöös maastikuehituse juhtõpetaja Merje Suitsu, floristide juhtõpetaja Hebe-Kai Kanni ja meie suurepärase aedniku Aet Kontsiga…ja muidugi ühistöös õpilastega.”
Õpilastega alati lõbus ja tore
Nii meenutab ta, kuidas linnaaianduse erialaprojekti raames muutsid nad mitmed bussiputkad ümber Hiiumaa ühepäevasteks aiastuudioteks.
“Lubasin igas putkas aiahuvilistele väikese välkloengu pidada ja Viskoosa “Tuhlis ja tulivesi” teemalise putka pidajad, kes ise õpetasid kartulivõrsetele tomatitaimi pikeerima, tahtsid, et õpetaksin sealset rahvast kartulitest piiritust ajama,” meenutab ta. “Mul on küll rohkelt voorusi, aga piiritust ajanud ma pole ja eksib see, kes arvab, et raamatud ja internet on täis detailseid õpetusi, kuidas seda teha.” Viskoosas aga polnudki ühtegi puskarihuvilist ja kõik pikeerisid hoolega tomateid. “Nii me täiendasime puskariloengu asemel pulmaauto kaunistusi sinist värvi kartuli ‘Blue Kongo’ idudega ja sõime tuhliseputka kostitusel kartulisalatit.”
Soovid, soovid…
Aias on alati palju täiendada ja parandada, selle kohta on oma nägemus nii Meistril, tema kolleegidel kui ka õpilastel. “Ootan, et Riigi Kinnisvara renoveeriks tänaseks juba valminud toreda projekti järgi aednikumaja ja selle ümbruse valgustuse. Vot see oleks super!”
Ka ametikooli uue kasvuhoone sisseseade ja tehnilised võimalused ootavad kindlasti täiendamist. Muide, sellega seoses täiendas ta õppekava ka aiandusautomaatika(!) tundidega. “Õppekava pole meil ju kivisse raiutud, uued teadmised ja uusi mõtteid tekib Eesti Aiandusliidu visioonikonverentsidel, stažeerides, aianduse ja linnaaianduse arenguid jälgides,” räägib Lylian.
Samas üritavad nad ka aega n-ö tagasi pöörata: koos kutseõpetaja Lui Remmelguga tahavad nad mõisa kirsiaias näidata mõisaaiandusele iseloomulikke võtteid ning koguda ja paljundada Hiiumaa viljapuude vanu pärandsorte.
“Siinkohal saangi pöörduda: head hiidlased, kel vana hea tundmatu sordiga viljapuu aias, mille lugu ulatub mõisa- või vanavanemate aega või ka mõni põnev isekülvanud sort aias suureks sirgunud, võtke meiega ühendust ja kogume siinse sordivaramu neid uuendades kokku.”
Kodused rõõmuraasud
Meister ütleb, et üksi ta pole ja tugi on tal olemas: “Mul on sõbrad, kassid, Helsingis elav tütar ja pärast pikka üksinda elamist ka mees, kellega koos ma unistan vananeda – kõik nad on tohutuks toeks ja energiaallikaks!”
Lisaks on tal seesama vana raudteejaam ja aed. Need muidugi ei lase üldse vananeda, sest seal toimetades läheb täiesti meelest, et oled surelik, lihtsalt nii palju on teha.
“Aja vabastamiseks on mul kodus hommikune kohvitass ahjutule ees või suvises aias, saun kaseviha, külma õlle ja leivalõhnalise leiliga ning õhtune kaardimäng,” räägib tegus naine, kes Hiiumaal olles käib looduses, loeb ning tegeleb oma kunsti- ja aiaprojektidega.
“Televiisorit mul siin ei ole, ei olnud raadiot ka, mängiksin meelsasti malet, aga pole õieti kellegagi mängida, kui just loodusajakirjanik Kristel
Vilbaste jaamas külas ei käi.”
Aasta kutseõpetaja nominent
Kolleegide sõnul on Hiiumaa ametikooli õpetaja Lylian Meister loonud nüüdisaegse praktilise õppesuuna Eesti aianduses. Samuti õpiõhkkonna, kus kõik tunnevad end hoituna-toetatuna-inspireerituna. Samuti ühendanud iseseisva õppimise, grupitööd, meeskonnatöö ja ühisarutelud.
Lylian Meister lööb kaasa Suuremõisa mõisa ja kooli koostööprojektides ning kogukonna kaasamises neisse – see kõik aitab tuua Hiiumaale uusi õppijaid ja aiandussõpru üle Eesti.
Aiandus eeldab igalt õppurilt töökust ja lõppematut uudishimu, faktiteadmistele ja praktilistele oskustele lisaks ka palju loovust ja ilumeelt – Lylian on oma särava isiksusega seda kõike aidanud arendada ja toetada. Tema kirglik uudishimu on inspireeriv ja nakkav. Õpetaja näitab eeskuju oma eluviisiga: ta jõuab korraldada uuendusi kooliaias, ellu äratada vana jaamahoone ning arendada oma tekstiilikunstniku karjääri.
Allikas: Hiiumaa ametikool
