Septembri teisel nädalavahetusel tähistab Eesti koos paljude teiste riikidega vanavanemate päeva.
2011. aasta rahvaloenduse tulemustest selgub, et praegu saavad vanaemad-vanaisad sellesse seisusesse küll hilisemas eas kui eelmine põlvkond, kuid eluea pikenedes on neil sedajagu rohkem ees eluaastaid, et seda staatust nautida.
Vanaisasid-vanaemasid on mitmesuguseid. On klassikalised maa-vanavanemad, kelle juures võib suve veeta, kellega koos käiakse marjul ja seenel, kes teevad lapselapsele pajupilli ja koovad sooje sokke. On linna-vanavanemaid, kes toovad lapselapsi autoga lasteaiast või huviringist, käivad nendega kohvikus ja nukuteatris. On koduseid vanaemasid, kes igal hommikul lapselastele putru keedavad ja on ka kaugel välismaal elavaid vanavanemaid, kellega suheldakse skaipides. Kui paljudel tänapäeva lastest on üldse vanavanemaid? Missugusesse rühma ülalkirjeldatutest need vanavanemad kuuluvad?
2011. a rahvaloenduse tulemusi vaadates tuleb tõdeda, et vanavanemad on muutunud võrreldes varasemate põlvkondadega ealiselt soliidsemaks. Selle põhjuseks on tänase põlvkonna käitumine – sünnitamist lükatakse edasi. Kui kahekümne aasta eest oli keskmine sünnitaja 25aastane, siis tänapäeval sünnitatakse keskmiselt 29aastasena – nagu ka vahetult sõjajärgseil aastail. Praeguste vanaemade hulgast nooremad, kes olid laulva revolutsiooni ajal viljakas eas, kuuluvad sellesse kõige tublimate Eesti emade põlvkonda, kes suutsid sünnitada keskmiselt vähemalt kaks last.
Keskmiselt seisab 60aastasel vanaisal ees veel 18 ja vanaemal 24 aasta jagu elupäevi, 70aastastel aga vastavalt 12 ja 15 eluaastat.
Kui paljudel lastel on vanavanemad üldse olemas? Arvestades oodatavat eluiga, on enam kui pooltel lastest (55 protsenti) beebipõlves olemas neli vanavanemat (eeldades, et vanavanemad on keskmiselt 60aastased). Vähemalt üks vanaema, kes lapsukest põlvel kiigutada võiks, on aga olemas enam kui 99 protsendil tänapäeva Eestis sündinud lastest. Kümme aastat hiljem on kõik neli vanavanemat, kes siis peaksid olema 70aastased, olemas poole vähematel lastel, s.o 27 protsendil, kuid 99 protsendil lastest on ka siis elus vähemalt üks vanavanem.
Kus vanavanemad elavad? Osutub, et lugu maa-vanavanematest, kelle juurde linnalapsed suveks sõidavad, on pigem ilus legend. Kui võrrelda linnalistes ja maa-asulates elavate inimeste arvukust, siis selgub, et meestest elab eakaid (vanuses 65+) ja nooremaid täpselt ühtviisi 34 maal ja 66 protsenti linnas. Naiste puhul on olukord koguni vastupidine – eakaid (vanuses 65+) elab maal 30 ja nooremaid kuni 31 protsenti.
Ka lastelastega koos elavaid vanavanemaid ei ole eriti palju. 11 protsenti kõigist kuni 15aastastest lastest elas leibkonnas, millesse kuulus vähemalt üks vanavanem. Selliseid kuni 15aastasi lapsi, kelle peres polnud isa ega ema ja keda kasvatas vaid vanavanem või vanavanemad, oli 1500, s.o 0,7 protsenti selleealistest lastest.
Välismaale rännanud vanavanemaid on üsna vähe, kõigist 2011. a rahvaloenduse käigus registreeritud lahkunutest oli üle 60aastaseid mehi 5 ja naisi 6 protsenti, kokku vaid 1700 inimest. Seega põhiline üle riigipiiri suhtlemine on tänapäeval pigem selline, et lapselapsed on välismaal ja vanavanemad ankruna kodus.
Mida veel tänapäeva vanavanemate kohta öelda? Kindlasti seda, et nad on oma ea kohta väga kõrgelt haritud – enam kui pooltel Eesti vähemalt 65aastastest on kesk- ja veerandil kõrgharidus, kusjuures selle põlvkonna puhul on meeste ja naiste haridustasemed võrdlemisi sarnased. Enamik vanavanemate põlvkonnast oskab ka vähemalt üht võõrkeelt, kusjuures see on kõige sagedamini vene keel, kuid lisaks inglise keelele kõneldakse ka saksa ja soome keelt.
ENE-MARGIT TIIT
2011. aasta rahvaloenduse metoodikajuht
