Vanajõe org on Hiiumaa kõige “kuklapoolsem” paik. Sinna ei vii ühtegi bussiliini, ehkki maanteel uhkeldab jätkuvalt arusaamatul moel sellenimeline bussipeatuse silt.
Jalamehena ei ole ma viitsinud Õngult sinna kõmpida ja nii on paik juba palju aastaid mul üle vaatamata jäänud. Kuid see on isegi hea, sest nüüd lõpuks kohale jõudes oli Vanajõgi mu jaoks kui täiesti uus avastus. No on vast vägev org seal sedasi tasandikku lõhestamas! Stend pajatab 6 meetrist, tegelikult on org siiski sügavam.
Alla laskudes satud lausa pööraselt edasi-tagasi ja siia-sinna silmuskleva veesängi sasipuntrasse, kõik suliseb ja vuliseb ümberringi. Ojapõhi on punakat-rusket värvi, põrkeveerudel paljastub kihiliselt liiva, meenutades devoni ajastu liivakaljusid. Kogu maastik on üldse väga lõunaeestilik: lisaks liivapaljanditele uhked kuused ja kased orus, ülal kõrgemal männimetsad. Tjah, kui on pinnavorme, siis on kohe maastikus ka mingit väge, ürgset sügavust. Lamedavõitu Põhja-Eestis kipub seda väheks jääma.
Liivast “kalju” jalamil kükles oma naljakal moel vesipapp. Viimaks lendas ta otse mu pea kõrvalt mööda ja kadus oja kulgu järgides siksakitades kuuskede taha. Muide, 1996. aastal kohtasin ma just Vanajõe orus oma elus esimest ja seni viimast korda musta toonekurge. Mälestus suvisest orupadrikust tahtmatult lendu peletatud erilisest ja haruldasest mustast toonekurest püsib mul eredalt silme ees siiani.
Mida ma aga ei mäleta – kuidas olid õigupoolest toona siin lood vahtratega? Nagu ei meenu neid eriti. Pigem eeskätt ikka sanglepad, kes tükati valvavad veteservi nüüdki. Nojah, see oli 18 aastat tagasi. Vahepeal on toimunud üllatav muutus ja aina põhjalikumaks see edaspidi kujuneb. Kust ja kuidas üldse tulid vahtrad Vanajõe orgu? Suurim sealne vahtrapuu küündib küll mõne aja pärast esimesse rindesse, ent siiski on ta veel üpris noor. Veel nooremaid on aga seal kümned ja kümned. Terve ojakanjon on vahtraid täis!
Huvitav, et laialehistest puudest just vaher meie looduses nüüd kõige jõulisemalt peale tungib. Näiteks liigagi ühetooniliselt okasmetsases Kõpus kohtab pea ainsa laialehise liigina kõikjal aina noori vahtraid. Vaher on väga väärt puiduga, miks ei võiks metsakasvatajad lastagi loodusel veidi omasoodu areneda – ehk siis lasta kujuneda okaspuu-vahtra segametsadel? Vahtrametsade Hiiumaa oleks palju rikkam kui senine pelgalt kaskede-sangleppade Hiiumaa. Küllap on see teatavat sorti konservatiivsus, miks metsakasvatajad vahtravõsa pigem okaspuudega üritavad asendada. Üldiselt leiab laialehistest puudest vist vaid tamm nende silmis armu.
Kuna Vanajõe org on kaitse all ja metsloomad miskipärast orus erilist rüüstet nagu ei näikse korraldavat, on selle paiga tulevik selge: vahtralammimets. Oo!… ja eriti “oo!”, kui võrrelda ülal kuival maal laiutavate üheülbaliste palumännikutega.
Vanajõe oru taimestik on üldse igati rikkalik. Puudest-põõsastest näiteks toomingad, lodjapuud, türnpuud ja näsiniined. Muidugi ka sangleppi ja veidi haabu. Tore on kollase võhumõõga olemasolu. Talviti loovad igihaljast aspekti sinililled, uibulehed, lakklehed, pohlad ning eriti eksootiliste veeruvaipadena kivi-imarad. See kaunis sõnajalg jääb siin-seal Hiiumaal ikka ette, enamasti samblastel rändrahnudel, kuid nende siinne lausaline vohamine on vaatamisväärsus omaette.
Loodusraja stendilt lugesin liike lisaks: varsakabi, angervaks, soosõnajalg, püsik-seljarohi, naat, maavits (huvitav kodumaine liaan kartuliga ühest perekonnast!) ja laanesõnajalg. Laanesõnajalg?? Tema on Eesti looduse vahest kõige uhkem sõnajalg: väikesest “tüvest” lähtuvad lehtrina võimsad steriilsed lehed ning talvelgi püsti püsivad jäigad pruunistunud eoslehed. Hiiumaal on ta kõige tavalisem aiasõnajalg, kuid levikukaardil antakse looduslikuna vaid üks täpp Tahkunas. Vahest on tõesti uusi kasvukohti vahepeal juurde leitud või tekkinud? Kuuldavasti kasvavat laanesõnajalga ka Heistesoos.
Nii et Vanajõe orgu on põhjust tagasi minna küll ja küll. Väga ilus oleks sügisel, kui org on täis vahtrate lõkendavat lehtede värvimängu. Või juba maikuus, vahtrate õitsemise ajal. Ehkki jah, enamus vahtraid pole veel õitsemisealised. Lausalises vahtraõite pillanduses Vanajõe org on esialgu veel vaid kaunis tulevikunägemus. Loodetavasti siiski mitte väga kauge.
Noh, ja laanesõnajalgu võiks ju sealt kah otsida. Nii igaks juhuks. Mine hullu tea, äkki ongi mõni seal päriselt olemas?
Muide, huvitava dendroloogilise avastuse tegin enda jaoks ka liivapaljandite kohalt metsaplatoolt. Kuskilt olen lugenud väidet, et Vanajõele on kunagi istutatud konksmände – Alpide mägimänni sihvakat kõrget sugulasliiki. Imelikud männid jäidki ette, ent need oma kõverate käbidega osutusid Kanadast pärit hallides mändideks. Hall mänd pole meil eriti pikaealine ja nii on mitmed seal Vanajõel juba kuivamas. Võib-olla juba paarikümne aasta pärast pole neist enam elus ühtegi. Nii et minge kaege nad üle, kuniks pole hilja.
