Valmib punkmuusikal prügist ja armastusest

Hiiumaalt pärit kahe noore inimese roll teose loomisprotsessis on vastutusrikas – Kreete Kokovkin on lühifilmi helirežissöör, Juss Rebane operaator ja filmi originaalmuusika looja.
Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) veebilehel on kirjas, et filmikunsti neljanda kursuse tudengite lõpufilm “Rentsli krahvid” toob vaatajateni südamliku ent jahmatava loo otse prügisorteerimisliini äärest. See on lugu prügist, kätte­maksust ja armastusest. On prahti, verd ja spontaanseid tantsuetteasteid, on armastust, reetmist ja üks kass.
Loo süžee räägib sellest, kuidas kaks prügimäel töötavat prügisorteerijat Hilse ja Tang avastavad, et on käivitatud üleriigiline üleskutse oma prügi sorteerida. Mõlemad tunnetavad sellega seoses üüratut ebaõiglust – teevad nad ju niigi riigi kõige mustemat tööd ja seegi tahetakse neilt ära võtta. See on otsene rünnak nende vastu ja sunnib neid tegutsema.
Soov kompida piire
Film võetakse üles juba käesoleval talvel Ida-Virumaal ning see valmib 2022. aasta suvel. Filmi loojatiim koosneb seitsmest liikmest, kel soov katsetada uusi formaate ja filmimiskohti.
Lühifilmi tegemiseks kogusid asjaosalised raha Hooandja keskkonnas ja said 80 annetajalt 2820 eurot ehk 20 eurot enam kui eesmärgiks seati.
Hiiumaal loodud Giuseppe Perverdi big bändi trummar ja üks asutajaliikmeid Juss Rebane rääkis, et 2006. aasta paiku oli nende bändi liikmetelgi ideesähvatus, et võiks teha punkmuusikali, kuid teoks see ei saanud ja varsti ununes.
“Kui meie monteerija Roland koolis spontaanselt idee õhku viskas, et teeme ühe hullu muusikafilmi, siis tuligi korraga lapsepõlv meelde ning see tundus hea võimalusena,” rääkis Rebane. “Selle idee ümber tekkisid kohe õiged inimesed ja arendus algas väga sujuvalt.”
Kreete meenutas, kuidas ühel päeval tuli kursavend Juss jutuga, et plaanib teha punkmuusikali ja teda kampa kutsuda.
“Midagi kindlat kumbki meist ei öelnud, kogu vestlus oli selline “ehk võiks, võib-­olla”. Sinnapaika see vestlus jäi, ning umbes kuu aega hiljem palus juba suuremaks kasvanud meeskond mind nendega liituma. Ma ei pidanud isegi tiimilt selle filmi pitchi kuulma, kui ma juba teadsin “jah” öelda,” meenutas ta. “Mind koheselt tõmbas selle filmi juurde just see muusikaliaspekt. Selliseid võimalusi elu jooksul väga palju ei tule, nii et muidugi haarasin kohe pakkumisest kinni.”
Milline on prügi heli?
Kreete Kokovkin nentis, et prügi heliga ei ole tal õpingute jooksul olnud veel au katsetada ning selles mõttes on ta üsna puhas leht.
“Küll oleme juba korduvalt käinud Uikala jäätmejaamas ruume kompamas ning mina ka seal toimuvat salvestamas. Äärmiselt huvitav ja inspireeriv oli kuulda, kuidas prügila igas otsas on täiesti omamoodi sahinad ja kahinad ning kuidas eri suuruses ja eri materjalist praht omavahel koos heliliselt tööle hakkab.”
Kreete selgitas, et filmi helirežissöör ei pea olema muusik, kuigi tihti kipub nii olema.
“Olen peaaegu kõikidele oma seni tehtud filmidele ka ise muusikat loonud, selle filmi puhul olen sellest “vaevast” prii. Samas on “Rentsli krahvide” muusika eest vastutav Juss vägagi olnud avatud ka minu arvamusele ja hoidnud mind algusest saati kursis kogu muusika arenguprotsessiga,” rääkis ta.
Ilma tellida ei saa
Juss Rebane tõdes, et filmile muusikat teha on olnud pigem lihtne, kuna filmis proovitakse luua enda maailma ja muusika on justkui üks tööriist lisaks selle kõige ehitamisel.
“Kuna see on meie viimane film kooli raames, siis tahame ka, et protsess oleks kõigile mõnus ja pakuks võimaluse just oma asja teha,” ütles Juss. “Ma ei ole suur pidutseja, kuid selle filmiga ma tähistan oma neli aastat kestnud teekonda koolis ja tahan, et see oleks sündmus, mida alati hea sõnaga meenutada.”
Küsimusele, mis on selle filmi puhul operaatori suurim väljakutse, Juss Rebane veel vastata ei saanud. “See on muidugi hea küsimus, millel võiks ka pikemalt peatuda, aga kahjuks ei saa ma sisulisi asju veel reeta,” vastas ta. “Tehnilises plaanis on muidugi omad õnnemängud lumeolude ja ilmastikuga – need on asjad, mida kuskilt tellida ei saa, vaid pead loodusjõude usaldama ja lootma, et kõik õnnestub. Kindel on see, et see film pakub kõigile tegijaile kogemusi, mida meil veel pole.”
Rohelisemat mõtlemist ja selle nimel tegutsemist filmi loojad väga märganud pole. Juss Rebane tõdes, et väga pole tunda, et inimesed rohelisemalt mõtleks. “Rahvas tõmbab ühekordseid e-sigarette ja põletab kütust nii nagu vanasti, palju ei ole muutunud. Aga mida näen, on see, et aina vähem inimesi sööb liha,” rääkis ta. Tema hinnangul on selline lähenemine okei: “Me ei vaja radikaalseid ja hirmutavaid muutusi, vaid ausat ja tarka majandamist, et olla jätkusuutlikud.”
Jussi isiklik suhe iga­päevase prügimajandusega on tema enda sõnul tavaline: “Ei midagi erilist, olen suhteliselt tagasi­hoidlik tarbija. Ostan vaid seda, mida ma päriselt vajan. Ma olen ju veel tudeng, suurt valikut ei ole, kui aus olla.”
Kreete Kokovkin lisas, et valmis filmi tahetakse kindlasti ka Hiiumaal näidata, kuid praegu on natuke vara levitamise peale mõelda: “Üritame enne filmi valmis saada!”