Vihjed, et Lääne-Hiiumaal on elujõuline valge tolmpea asurkond, tundusid mu jaoks muinasjutuna. Hiiumaal on see ilus orhidee ju nii haruldane, pigem esineb ajutiste juhuleidudena.
Lääne-Saaremaal, vaat seal võib neid olla kubinal, seal on ju palju sobivaid looalasid ja puha. Seevastu Lääne-Hiiumaa on suures osas märksa vaesem liivasuss, mis tolmpäid sa siit loodad!
Ometi tõsilugu, on säärane tolmpeade kasvupaik olemas. Olin sealkandis varem küll otsimas käinud, päris lähedalt mööda marssinud, ent ikka looduslikele võimalikele aladele keskendunud. Nüüd, mullu 14. juunil, kõndisin saadud juhatuse peale õigesse kohta. Nojah, kes oleks arvanud, et valge tolmpea otse keset teed kasvab! Samas, just selline koht talle ümbritsevate hapuliivamännikute vahel üldse hästi sobibki. Nimelt üks jupike vana teed, mille hüljatud kruusatamm on kui kild tehisloopealset. Jah, siin mustika-kanarbikumaa keskel elutsevad sootuks valed liigid. Nagu lubikad ning veelgi imelikum: niiskete loodude liik vesihaljas tarn. Nähtavasti on teetamm üsna savine, mis vajalikku niiskust alal hoiab.
Keskmine teeleht helelillatas siin õitseda. Päris imelik oli kanarbikusel vallil näha haljendamas naati. Selle peale ei oska kohe midagi öelda.
Lubjalembide kõrval elutses aga ka lakklehte ja sekka talvikut. Ohhoo! Seda tegelast polegi ma varem Hiiumaal trehvanud. Kuigi saarel teda siinseal ikka kasvavat. Natuke idaosas ja mitmel pool Kõpus. Talvik on väga ilus taim, lausa eksootiline oma tumedate läikroheliste igihajaste lehtedega, lisaks roosad õied. Varem kuulus ta koos uibulehe ja lakklehega uibuleheliste sugukonda, nüüd on kanarbikuliseks ümber tõstetud.
Paarivaksane metsõunapuunääps jäi ette. Ent üldiselt oli ala kaetud eeskätt vaid sammaldega, nagu metsakäharik ja laanik, mis lõid rahuliku ruumi jätva tausta NENDELE: valgetele tolmpeadele. Kui esimesi silmasin, hüüatasin tahtmatult. No tõesti, nagu unenägu! Kuidas nad kõik ikka siin sedasi elutsevad ja end nõnda koduselt tunnevad? Ehkki kuivus tegi neile liiga parasjagu. Ühel tõusmel olid veel lehed püstiselt koos, kuid õiealged juba pruunistunud. Samal taimel mullune kuiv vars aga kahe vaksane, vana viljakupar küljes. Mullu nad viljusid siin! Nüüd oli tulnud õnneks üks sahmakas vihma. Siiski olid selleaastased taimed vaid vaksakõrgused. Ent nende ilu ja võlu see ei kahandanud. Enamik tolmpäid oli parasjagu tumeroheliste süstjate lehtede kohal valgeis täisõites, mõni õis juba ka helepruunistunud.
Edasi liikudes silmasin ka paarivaksast õitsvat taime. Nohune nina tabas õite õrn-õrna lõhna. Vahest polnud see ettekujutus? Piimvalgete õite keskel vilkus natukese kollast. Õisikud tuletasid miskipärast meelde tääkliiliaid miniatuuris.
Paari aasta eest loendati siin poolesaja taime kanti. Nüüd sain kokku nii umbes 36 taime, neist neli kahevarrelised. Ega seal väga ringi trampida tihanudki, sest tolmpead trügisid samblast üles otse raja servaski.
Istusin kõrvale mustikavallile ning lihtsalt vaatasin ja vaatasin seda ilmaimet. Mõelda, talvikud ja valged tolmpead sedasi kõrvuti koos. Päikselaikudes hiilgavad orhideeõied, taustal kasin mustikamännik. Kõrvu kajas metsvintide sidin, parmud põrisesid ja sääsed inisesid. Kihulased panid otsmiku sügelema. Mis parata, juunikuu on ilus, ent vereimejate poolest pagana ebamugav aeg.
Tolmpead aga muudkui õilmitsesid. Kui taevast alla sadanud ilmutised. Muide, nad on siin täielikud metsataimed. Päiksehelke küll eksles männivõrade vahelt õiteni, ent säärast valgusküllast lagedust kui Saaremaal nähtud, nende Hiiumaa kodus ei leidu.
