Jälgi meid

Uudised

Vahetusõpilane: sattusin suurlinnamelust vaiksele saarele

Erakogu
Kui Pauline 30. augustil Hiiumaale saabus, oli ta enda sõnul justkui tundmatus kohas vette hüpanud. “Ma pidin alustama täiesti nullist – perega, keda ma ei tundnud ja inimestega, keda ma polnud kunagi kohanud. Kõike seda keeles, millest ma midagi aru ei saanud,” jagas ta oma esimest kogemust.
Pereema Kaire Vannas kirjeldas Paulinet kui avatud ja sõbralikku tütarlast. “Ta oli väga integreeruv ja sobis meie perekonda hästi,” iseloomustas Kaire vahetusõpilast ainult heade sõnadega. “Pauline oli nagu meie oma laps,” lisas ta. Vannaste endi peres kasvab neli last: Heinrich, Andreas Gabriel, Margus ja Elisabeth.
Esimesed vaheaasta päevad veetis Pauline koos vabatahtlikega, kes olid samuti sakslased. Paulinega samavanused Ruth ja Lale toetasid vahetusõpilast. Tänu neile sai ta tuttavaks klassikaaslastega ja tundis juba mõnda kohalikku noort. “Minu jaoks vahetusaasta algus raske ei olnud,” tõdes Pauline nüüd, mil ta juba ligi kuu aega kodumaal tagasi.
Hiiumaa gümnaasiumis õppides oli Pauline jaoks kõige keerulisem keelebarjääri ületamine, kuid ta sai sellega lõpuks hakkama. Kooliaasta lõppedes sai ta kätte A2 keele-sertifikaadi ning oskab nüüd natuke eesti keelt. “Eesti keel on väga raske, eriti kõik need neliteist erinevat käänet,” tunnistas sakslanna.
Münchenist väikesesse külla kolinud Pauline igatses vahepeal linna tagasi. “Harjumatu oli see, et elasin Hiiumaal suures majas, kus on palju ruumi,” muljetas ta taluelust. Saksamaal elab ta kesklinnakorteris, mille kõrval on veel palju maju, restorane, poode ja baare. Juba üksnes Münchenis elab 1,5 miljonit inimest, mida on rohkem kui terves Eestis kokku.
“Hiiumaal kõik tunnevad kõiki, Münchenis ma ei tea isegi kõiki, kes minu majas elavad,” jutustas Pauline, kelle kodumajas on kokku 82 korterit.
Sakslanna märkis veel üht saareelu eripära – Hiiumaal elades ei pidanud ta kordagi muretsema, kui unustas näiteks oma jalgratta lukku panna. “Saksamaal on selline asi mõeldamatu,” nentis Pauline, vihjates suurlinnas aina sagedasematele vargustele.
Koolis proovis Pauline käia rattaga, kuid pidi tunnistama, et 18 kilomeetri pikkune tee Ristiväljalt Kärdlasse käis tal lõpuks üle jõu. “Münchenis pole mul probleemi, kui pean pikka teed rattaga sõitma. Hiiumaal tundus see teekond palju pikemana ja ma käisin koolis ikkagi bussiga,” rääkis vahetusõpilane.
Hiiumaad ja Münchenit võrreldes tõi Pauline välja veel selle, et suurlinnas proovivad noored käituda vanematena kui nad tegelikult on. “Selleks, et saaks minna klubidesse ja baaridesse,” selgitas ta.
“Hiiumaal sellist asja ei ole.”
Ka on Hiiumaal palju vähem valikuvõimalusi kui suur­linnas, kuid see teda ei heidutanud. “Mulle väga meeldis väikese koha elu.”
Vahetusaasta mälestused on Paulinel rõõmsameelsed ja õnnelikud. Ta usub, et mäletab seda seiklust elu lõpuni: “Mulle jäävad meelde saunaõhtud, jaanipäev ja lõkked, meres ujumine. Kõik väikesed asjad, mida koos perega tegime, ei tulegi kohe meelde. Kogu see aasta oli imeline.”
Mitmel korral mainis Pauline ka isetehtud jäätist: “Kaire tehtud jäätis oli nii maitsev, et ostsin omale Saksamaale ka jäätisemasina.”
Ka pereema Kaire Vannas kinnitas, et Paulinele jäätis väga maitses: “Ta tegi Saksamaal veel oma sõpradega koos meie retsepti järgi kringlit – ka see talle nii hirmsasti maitses.”
Vahetusaasta jooksul muutus Pauline enda sõnul palju iseseisvamaks ja avatumaks. “Pidin oma perekonda tundma õppima ning lõpuks saingi osaks nende igapäevaelust. Leidsin endale ka uusi sõpru,” rääkis Pauline, kes usub, et kõik, mida ta vahetusaasta jooksul õppis, tuleb talle tulevikus väga kasuks.
Pauline on nüüdseks tagasi Saksamaale kolinud ja igatseb Hiiumaad väga. “Mul on tunne, et Münchenis on liiga palju rahvast, liiga palju autosid ja liiga palju maju. Igatsen Hiiumaa hääli ja lõhnu, perekonda ja ümbritsevat,” tõdes nooruk. Jaanuaris külastab Pauline taas Hiiumaad ning on siiani oma vahetusperega ühenduses.

Demi Kruusmann
hiiuleht@hiiuleht.ee

Veel lugemist: