Statistika näitab, et Eestis ja Hiiumaal on lähisuhtevägivalla juhtumite arv mullusega samal tasemel, vägivald aga võtab vorme, mida raskem tuvastada.
Tänavu on Hiiumaal politseile tehtud 36 lähisuhtevägivalla väljakutset, kuriteona on neist registreeritud 10 juhtumit, viimase viie aasta keskmine on 13 sedalaadi kuritegu aastas.
Kärdla politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Helle-Triin Nisumaa on lähisuhtevägivalla teemaga tegelenud kaheksa aastat. Küsimusele, kas vägivald lähisuhetes on selle aja jooksul muutunud, vastas ta, et vägivald on ikka vägivald. Siiski tõi ta välja, et lisaks füüsilisele ja vaimsele lähisuhtevägivallale on üha enam tulnud ette majanduslikku vägivalda. See ilmneb majandusliku sõltuvusena ning on pahatihti põhjuseks, miks inimesed jäävad kokku isegi siis, kui peres on vägivallatseja.
Uue, iseseisva elu alustamine on partnerist majanduslikult sõltuva inimese jaoks raske ja nii kannatatakse pigem vägivaldset elukaaslast kui lahku minnakse.
Nisumaa ütles, et majanduslike põhjuste tõttu väljakutseid politseile ei tehta ja need statistikas ei kajastu, samas on see muutus märgatav nii Hiiumaal kui üle Eesti.
Uus liik vägivalda
Suhteliselt uus vägivalla liik on virtuaalne vägivald, mis kuulub küll vaimse vägivalla alla, ent on niivõrd spetsiifiline, et sellega tegelemiseks on politseis tööle võetud kolm veebikonstaablit. Need töötajad on saanud spetsiaalse väljaõppe, kuidas tuvastada vägivaldsust veebisuhtluses, mis abinõudega neid olukordi lahendada ja ohjata. “Hiiumaalt oleme nende poole pöördunud nõu küsimiseks, sest selles töös on nõkse, mida nemad oskavad, kuna teevad seda tööd igapäevaselt.”
Kuna Hiiumaal on lähisuhtevägivalla juhtumeid arvuliselt vähem kui mujal, paistab väiksemate numbrite tagant välja ka võimalus, et juhtumitest ei teatata. “Pandeemia ajal on inimesed rohkem kodus ja tõenäosus konfliktide tekkimiseks on suurem kui varem. Kuid meieni jõudnud teadete põhjal seda märgata ei ole,” tõdes Nisumaa.
Abi eeldab nõustumist
Nisumaa sõnul on viimastel aastatel suurenenud lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamisega tegelevate inimeste hulk ja pakutava abi võimalused.
Kui tuleb väljakutse, reageerib sellele patrull ja piirkonnapolitseiniku töö on teha järelkontroll. See tähendab esmalt riskide hindamist ja tegutsemist vastavalt sellele. Politseinik selgitab välja, kas on alust alustada kriminaalasi, piirkonnapolitseinik uurib, millest tüli alguse sai, milline on olukord nüüd ja kuidas varasemalt.
Kui peres on lapsed ja tüli on lapsevanemate vahel, kaasab piirkonnapolitseinik lastekaitsetöötaja ja kui kannatanu on andnud nõusoleku, osaleb kohtumistel ka ohvriabitöötaja. “Räägime osapooltega, tavaliselt teeme seda eraldi ja siis selle käigus selgub, kas inimene vajab psühholoogilist abi.”
Kannatanutega – tihti terve perega – käivad kohtumas psühholoogid ja nõustajad mandrilt. Kõrge riskiga eriti tõsiste juhtumite korral kaasatakse omavalitsuse esindaja ja prokurör, kes Hiiumaa juhtumite puhul tuleb Haapsalust. See on alles aasta aega toiminud koostöövorm ja seni on seda saarel kasutatud kolmel korral. Kui vaja, saab pere tugiisiku. “Siiski saab abistada ja olukorrale lahendusi otsida vaid neile, kes sellega nõus on,” tõi Nisumaa välja olulise tingimuse.
Õnneks on järjest rohkem neid, kes valmis abi vastu võtma. Üha enam räägitakse ka vaimsest tervisest ja inimesed saavad aru, et mure või probleemi puhul tuleb abi otsida.
Ohvriks enamasti naised
Enamasti on Eestis lähisuhtevägivalla ohver 30–49aastane keskharidusega naine ja lähisuhtevägivalla toimepanija 30–49aastane põhi- või kesk(eri)haridusega mees.
Kuigi lähisuhtevägivalla juhtumites on reeglina kannatajaks pooleks naised, esineb naistevastast vägivalda lisaks eraelule ka ühiskonnas laiemalt.
ÜRO algatusel tähistataval naistevastase vägivalla vastu suunatud päeval juhitakse tähelepanu, et naistevastase vägivalla puhul on tegu naiste diskrimineerimisega, mille põhjused peituvad ajalooliselt kujunenud ebavõrdsetes võimusuhetes.
“Kui tegeleme lähisuhtevägivallaga, aitab see kindlasti kaasa vägivalla vähendamisele kogu ühiskonnas,” ütles Helle-Triin Nisumaa.
Vägivald kipub korduma ja on peresid, kust politseile helistatakse aastas 13-14 korda ja need on suuresti alkoholitarvitamisest tingitud juhtumid.
Umbes kolmandikul lähisuhtevägivalla juhtumitest on pealtnägijaks või ohvriks laps. Eriti rasked juhtumid on need, kus mõlemal vanemal on alkoholiga probleemid ja peres on lapsed. Tihti kannavad lapsed seda traumat endaga kaasas terve elu.
Ära jää üksi
Senine praktika näitab, et pigem annavad toimunud vägivallajuhtumitest teada kannatanud ise ja naabrite või teiste kõrvalseisjate teateid on harva.
Üldjuhul ei tehta väljakutseid esimese juhtumi peale – on neid muidugi ka – aga abi otsitakse alles mitmendal korral ja siis, kui vägivald on läinud tõsisemaks, tihedamaks, korduvaks.
Juhul, kui on mure oma turvalisuse pärast, julgustab Nisumaa leidma võimaluse rääkida sellest mõnele usaldusväärsele inimesele või kasutama nõuande- ja abitelefone, mis toodud infokastis. Alati võib pöörduda ka piirkonnapolitseiniku või ohvriabi töötaja poole.
Naiste tugikeskus aitab
Head koostööd teeb Nisumaa ohvriabitöötaja Kirsti Pihlamägiga, kelle vastuvõtt on praegu Leigri väljak 5 majas, aga uue aasta algusest hakkab olema politseimajas Sadama tänaval.
Pihlamägi töötab lisaks ohvriabile ka naiste tugikeskuses. “Tänu nõustamisele saavad naised teada, kuidas toimida, kui kardetud olukord on käes,” ütles ta.
Naiste tugikeskusel on Hiiumaal olemas majutuspind üheks-kaheks ööks, aga kui kodus on selline seis, et naisel on turvalisem kodust lahkuda, leitakse koht kas Läänemaa naiste tugikeskuse või teiste tugikeskuste abil.
Loobu vägivallast
Aidata saab ka vägivallatsejat, kes saab aru oma teo tagajärgedest ja soovib loobuda vägivallast oma suhetes.
Nisumaa sõnul on see juba pool võitu, kui vägivallatseja ise abi otsib. Selleks võib ta helistada näiteks vägivallast loobumise tugiliinile 660 6077.
Ka siis, kui keegi märkab mõnes peres ebaharilikku käitumist või muid imelikke märke, tasub asjaolusid selgitada või anda nendest teada.
“Parem on halbu olukordi ennetada kui pärast nende tagajärgedega tegeleda,” märkis Helle-Triin Nisumaa oma töökogemusele tuginedes.
