Tõmmu käpp (Neotinea ustulata) on üks Hiiumaa haruldasemaid orhideesid. Varemalt käis tema käsi Kõpus päris hästi, ent nüüdseks on alles jäänud vaid mõni isend.
Vohilaiul on olukord püsinud parem – seal loendati mullu suisa 70 õitsvat taime. Peale kevadist elu esimest kohtumist tõmmu käpaga Saaremaal tekkis suurem huvi seda liiki ka kodusaarel näha. Või noh, õigemini Vohilaiul. See laiulahmakas on ju ikka veel Hiiumaast eraldiseisev saar.
Mõistagi päris ise suurelt Vohilaiult tõmmu käpa üles otsimine tundus keeruline. Õnneks avaldati mulle täpsem levikupiirkond, aga tingimusel, et ühtlasi vaataksin üle ka roheka õõskeele (Dactylorhiza viridis) niiöelda ajaloolise kasvumaa. Jah, miks ka mitte. Kuigi oli juba ette teada, et vaevalt ma õõskeelt leian. Millegipärast kaob see tagasihoidliku välimusega orhidee kõigist Baltimaadest. Ei saada aru, mis talle õigupoolest ei meeldi. Eestis on alles jäänud vaid kaks elujõulisemat õõskeele populatsiooni. Hiiumaa kasvukohtadel, nii Paopel kui Vohilaiul pole rohekat õõskeelt nähtud juba üle kümne aasta. Tagantjärgi kahju, et ma sajandi algul selle orhidee vastu huvi ei tundnud, siis kui teda veel päris ilusti jagus. Nüüd on kahjuks juba hilja.
Jah, muidugi sai Vohilaiul juuli algul päris hoolikalt see kunagine õõskeele niidukadastik läbi käidud. Silmad suurest pingutusest väsima kippumas ja iga eemalt paistev miski pruunikas taimekribul õõskeelena viirastumas.
Korralik karjatamiskoormus on Vohi niitudele mõistagi hästi mõjunud. Laiguti on rohustu päris madal, peaaegu muruseks söödud. Sekka õitsemas lilli. Käbiheinu, robirohte, angerpiste, härjasilmi, kerakellukaid, natukese hobumadarat, jumikat, tulikat, siis veel ristikuid ja väriheinu ja nii edasi. Ent ei ainsamatki käpalist. Hoopiski palju sigadest segi pööratud maad, paljastades lubjakivitükkidega liivmulda.
Ei, ei mingeid õõskeeli siin. Vähemalt niidu niiskemas osas jäi ette viis õitsvat soo-neiuvaiba vart. Abiks seegi. Vahelduseks veelgi märjemale metsavälule põigates avanes märksa rikkalikum käpalistepilt. Õitsemist lõpetavaid kahkjaspunaseid sõrmkäppi, õitsemist alustavaid soo-neiuvaipu. Viimaseid kohe päris kamaluga.
Öeldakse, et tulemuse puudumine on kah tulemus. Või miskit sinnakanti. Igatahes võisime õõskeele teemale joone alla tõmmata ja edasi tõmmusid käppi püüdma minna.
Kadaka vilus ilutses üksik rohekas käokeel…
Jõudsime kaunile pikalt kulgevale loonõlvale. Kadakad ja kukerpuud ja nõmmeliivatee ning kollendav kukehari, suureõiene kellukas, metsmaasikad ja keelikurohi ja koldrohi ja kes kõik siin läbisegi elutsesid. Peakohal siristas lõoke.
Ja siis… No see oli küll tore lugu: tõmmud käpad! Otse teeservas. Ühevarreline taim, kahe õievarrega taim ning kolme õievarrega. Kõik koos lähestikku. Kõrgeim neist vaid veidi üle vaksa. Et aga rohustu ümber väga madal, siis paistsid nemad hästi silma. Kõigi oma valkjate täpiliste huulte ja punamustjate tipupungadega. Ühe taime alumised õied olid juba viljunud. Nende naabruses õitses muuseas kaitsealune tui-tähtpea, kullendas paar kuldkanni poolpõõsast.
Nüüd jõudsime tõmmu käpa tuumikalale. Aga… seal haigutas vastu ainult tühjus. Võrdlemisi lillevaene madalmurune niit. Teeroopa servas kummus välja paemügar, kaljupõrandat paljandus kõrval veelgi. Tõeline loopealne, millesarnaseid nii äärmuslikul kujul ei jagu Hiiumaale teps mitte palju. Osa rohttaimi siin juba närbus. Kassisabad ja hõbemaranad tundsid end ses kuivuses aga hästi.
Kuid ei mingeid tõmmusid käppi. Ehkki taamal nii mõnigi käbiheinapea tõmmu käpana näis. Kuid ei, ikka ei. Kas on süüdi kuivus? Ja need üleskündi harrastavad metssead? Ei saa ju olla, et nood kolm taime ongi nüüd kogu Vohilaidu alles jäänud tõmmu käpa asurkond. Kindlasti enamus tukub puhkeaastat võttes maa sees, ootavad järgmist ja paremat. Muuseas, tõmmu käpp on üldse üks pikaldasemaid orhideesid. Seemnest õitsemiseni kulub suisa 15 aastat, vahel ka pisut vähem. Esimese rohelise lehe pistab maa all arenenud noortaim välja alles 10–15aastaselt. Nii et eri arengujärke elab Vohi lookadastikus allpool maapinda küllap palju, tahaks loota.
Kindlasti tasunuks sealne tõmmu käpa levikuala laiemalt ja korralikumalt läbi uurida. Kuid vahepeal tõmbas enda rüppe laiu kohta uskumatult vägev laanemets. Ning siis tuli juba õhtu peale ning nõnda tema sedakorda jäi.
Tagasiteel jõudsime siiski korra veel sellel retkel ainsaks jäänud tõmmude käppade juurest läbi põigata. Mis omanäolised, toredad, ilusad ja armsad käpad nad ikka on! Silm lausa puhkas neil. Ja seejuures nii väga haruldased on nad. Tekkis lausa väljavalitu tunne. Suvi, Vohilaid ja õites tõmmud käpad siinsamas jalge ees…
