Jälgi meid

VARESE LOOD

Ühel maiõhtul käisime Koivaliinas

Koivaliina, ka Koivalinn, võru keeles Koivaliin, lätlaste Gaujiena, sakslaste Adsel – üks väga põline koht on see. Mainitud juba aastal 1111. Kaua tunti seda Atselena, seda nime kannab ka siinne ordulinnus.
Koivaliinas jagub vaatamisväärset niivõrd palju, et raske on siinkohal kõike põhjalikult edasi anda. Asula ise on väike, umbes poole tuhande elanikuga. Eks kummita sedagi Läti maapiirkondade kurb saatus, rahvaarvu kahanemine. Selle ilmekaimaks näiteks on siinse kooli saatus. Kui 2006 maikuus Koivaliinas käisin, pulbitses kooliõuel elu. Koivaliina keskkool paiknes juba 1922. aastast mõisa härrastemajas. See on tohutu vägev klassitsistlik ehitis, päris palee suisa, Läti suurimaid mõisamaju. Kõrval hulk teisi kivihooneid, mis igaüks eraldi paraja häärberi mõõtu. Wulffide suguvõsa käes oli mõis sajandijagu, kuni iseseisvunud Läti riik selle võõrandas. Wulffid omasid Liivimaal mõisu lausa kamalutekaupa, muuseas ka praeguse Eesti aladele jäävaid. Koivaliina mõis näis olevat nende pearesidents. Washingtoni Valge maja näib selle hoonemürakaga võrreldes paras kämbu!
Nüüd tundus suur majakolakas kuidagi kahtlase moega. Mu reisikaaslane läks kohalike noorte käest uurima, et on siin ikka kool alles või mitte? Selgus, et mitte. Keskkooli viimane lend lõpetas siin 2020 kevadel, põhikooli osa koliti ümber endisse tehnikumi, suvalisse nõukaaegsesse karpi. Reisikaaslane päris veel, et milliseid kuulujutte kuulukse, mis sellest hiidhoonest saama peaks? Nooruk vastas õlgu kehitades, et muuseum ehk, kuigi tema seda ise ei usu. Tõesti, säärane lahmakas peaks tehtama üleriigiliseks kunstimuuseumiks vm sääraseks, et kõiki neid ruume üldse täita.
Häärberi taga tekkis veidikese Toompea Patkuli platsi meeleolu. Kõrgelt müüririnnatiselt laskus alla serpentiinrada, avanes vaade tiigile, mille keskele saarele viib nõtkuv puitsild, ning taamal nõlval tumendavale Šveitsi stiilis puitmajale.
Samas orus asub ka Lauvasmute allikas, mille mu eelmisel reisil I-punkti naisterahvas isiklikult kätte juhatas. See kujutab endast raudväravaga paekivigrotti, mille sees lõvipea suust soriseb rikkalik raudkülm veejuga ümmargusse basseini.
Oru veerud on toonase käiguga võrreldes tublisti muutunud, korda tehtud, ehitatud hulk istealasid nagu suures amfiteatris.
Romantiline oli silla alt kulgev kitsas tänav, mille müüri taga asus kunagi rohtaed. Siin näeb ka mõisaaegset triiphoonet – tolle tagumine ja külgmised tellisseinad on säilinud, klaasist osa muidugi mitte.
Kõige rohkem meeldib mulle aga siiski linnamägi. See paikneb kõrgel dolokivialuspõhjalisel neemikul otse Koiva kaldal. Põhjas haigutab endise veskitiigi soine sügavik. Tollesse kulgev pisike veskioja on muide karstioja. Kivise kaarsilla all ei voola tilkagi, ent ühtäkki ilmub järsakust välja läte.
Linnuse purustasid suurtükitulega Põhjasõjas venelased. Hiljem saadi varemeist teretulnud ehituskive. Siiski on mõned müürijupid tänini alles, eriti uhke on loode-nurgas kõrguv vahitorni jäänus. Paigale omaselt ehitati enamus linnust kohapealsest devoni paekivist. Üks dolo-paljand on nähtav otse asulas, seal kus maantee alla Koiva poole laskub.
Puud olid veel raagus ja nii sai silm haarata suursuguseid oruvaateid. Siinsamas vahitorni jalamil piki Koivat ülesvoolu, teisal üle laia oru aasade ja talude. Suvises lopsakuses ei paistaks siit suurt midagi. Küllap tasuks natuke harvendamist ette võtta…
Natukese põgusaks jäi see maiõhtune Koivaliinas käik. Mitte nagu 16 aasta eest mais. Siis olin ma Koivaliinast päris vaimustuses, purssisin I-punktis ja poes päheõpitud lätikeelseid lauseid ning telkima jäin samasse linnamäele. Trimpasin soodsa leivamaitselise läti õlle sekka grotta-allika vett ning kirjutasin loo samal päeval käidud Kalametsa kanjonist. Nojah, need mälestused…
Nüüd otsustasime aga edasi vurada, piki Koivat ääristavaid teid kusagile ülesvoolu…

Veel lugemist:

VARESE LOOD

Olin ammu vaadanud, et see on üks kutsuv koht. Möödasõidul, bussiaknast, Via Baltical kulgedes. Seal Liivimaal, Heinastest lõunas Salatsis ehk Salacgrivas. Et jõe ääres...