Käes on aeg, mil toredaid suveüritusi jagub lausa igaks nädalapäevaks. Allpool tahaksin tagasi pöörduda paari olulise kultuurisündmuse juurde, mis Hiiumaal juuni lõpus aset leidsid.
Hellamaa laulupidu
Mis asi see veel on – imestasin minagi teavet kuuldes. Hiljem asja tagapõhja pisut vaadeldes selgus mitmesuguseid hinnanguid. Maakonna kultuurieliidi poolt vaadatuna oli tegemist põhiliselt EÜE Väinamere rühma segakoori külaskäiguga, mis mitmeid teisigi kollektiive kaasa haarates on kontserte varem mujalgi andnud. Kui Pühalepa vald leidis võimaluse üritus organiseerida ja läbi viia, siis olgu nii. Meie oma Hiiumaa laulupäev Kärdlas oli just äsja hästi korda läinud.
See, mis Hellamaa rannas 29. juunil tegelikult toimus, oli laulupidu nagu päris. Mitmeid koore üle riigi, üldjuhiks Hirvo Surva, rahvatants, puhkpill. Peo kava oli selline, et andis tõelise üldlaulupeo efekti. Alguses Mihkel Lüdigi „Koit“, edasi Eesti heliloojate hästi tuntud koorilaule, sekka rahvatantsu „Tuljakuga“ ja puhkpillidelt merelaulude popurrii. Lisaks Rene Eespere „Ärkamise aeg“ ja pühalik „Mu isamaa on minu arm“. Tasub veel märkida, et kontserdi kavas oli ka järgmise üldlaulupeo n-ö nimilaul, Tõnu Kõrvitsa ja Kristiina Ehini „Puudutus“.
Pidu kujunes meeldejäävaks elamuseks nii kuulajatele kui osalejatele. Suur tänu tegijatele!
Juba hakatuses oli purustatud üks Hiiumaa kõigi aegade rekord. Kas teate mujaltki nõnda pikka laulupeo rongkäigu teed – ümmarguselt kaks kilomeetrit? (Arvustamata Tallinna ja ehk ka Tartu oma.) Meeleolukas oli teekond Kuri mäelt Hellamaa mäele ja edasi alla randa.
Kui siia lisada samal õhtul rannas toimunud Untsakate simman ja järgmisel hommikul Kuris korraldatud puhkpillikontsert, pakuksin peo tervikuna selle suve Hiiumaa kultuuriürituste seas kolme kõige tuumakama sekka.
Hiiu huumori päev
Ah et kas asi ikkagi 21. juunil toimus, sest pärast pole sellest kippu-kõppu kuulda olnud? Muidugi toimus! Kokkuvõetult said päevakavas olnud põhilised ettevõtmised tehtud. Suur kummardus Tõnu Otsasoni ees. Temap’ see asja A ja O oli.
Kas naerupäeval naerda ka sai – küsite. See on, nagu öeldakse, raske küsimus. Sest hiidlase naer pole nagu tellimustöö, et ole hea ja räägi midagi, mis naerma ajab.
Isetegevuslikud etteasted lauludest-juttudest näitemänguni olid igatahes mõnusalt hiiupärased. Alates vanadest regilauludest ja pilkelugudest tänase päevani välja.
Päevale andis jumet muidugi peopaik ise Lõpe pargis. Ringkäik siin pakub külastajale avastamisrõõmu rohkesti. Muu hulgas ka nn sõjaauk, kus mitmed esinemised toimusidki. Huvi peaks see paik pakkuma eeskätt hiidlastele endile.
Takkajärgi oleme kõik targemad. Seesugusel üritusel peavad olema tugevad juured eelkõige külaseltsides ja igasugu seltsingutes. Ning muidugi moraalne ja materiaalne toetus n-ö kõrgemalt poolt.
Suure töö ära teinud Lõpe külaselts ja Tõnu Otsason loodetavasti jätkavad tänuväärset tegevust kõigi hiidlaste jaoks nõnda tähtsal tööpõllul. Meie kõigi mureks aga olgu see, et kaksikvendade hiiu huumor ja hiiu murre tervis ikka hea püsiks.
Senised aktiivsemad tegijad said külaseltsi Sakas tänukirja.
VALTER VOOLE
peoline
