KERLI VARRIK Kohvikus, nagu ikka, olid linadega kaetud lauad, kohv-tee ja vesi ning eesti kommid ja šokolaad. Kohvikulisi oli ümber laua 13 ja üks tool jäi vabaks.
Alustuseks vabandas raamatukogu direktor eelmisel korral Ukraina kaardiga tekkinud väikese segaduse pärast. Panime kaardi ekraanile ja vaatasime uuesti üle, et kõik oleks õieti ja kohalolijad kaardile märgitud. Siis tutvustasime ukrainlastele Viktor Rõbtšenkot, kes on vallavalitsuse kriisikoordinaator ja otsekontakt ukrainlaste jaoks.
Alustuseks tegime jäämurdmiseks nimemängu. Mäng nägi välja nii, et esimese osaleja käes oli pall ja ta ütles: Mina olen Annely (näiteks) ja andis palli naabrile. Naaber ütles: Tema on Annely, mina olen Kerli ja andis palli järgmisele. Järgmine ütles: Tema on Annely, tema on Kerli, mina olen Viktor ja andis palli edasi. Iga järgmine osaleja pidi ütlema nimesid algusest peale. Ja kui läks segamini, läks mäng tagasi algusesse. Osalejad sättisime istuma nii, et üle ühe oleksid ukrainlane ja kohalik elanik, et paremini tutvuda. Kui olime ühe ringi ära teinud, moodustasime kaks võistkonda ja vaatasime, kummal nimed paremini meeles. Üks võistkond võitis, sest keegi ju tavaliselt ikka võidab, aga õnneks polnud see eksam ja hindeid ei pandud, nii et tore oli kõikidel ja nimed said selgemaks.
Teiseks mänguks oli intervjuu. Kohalik elanik ja ukrainlane esitasid teineteisele kolm küsimust: Kus sa Hiiumaal elad? Kus sa töötad? Kui suur on sinu perekond? Vastused kirjutasid paberile ja siis aitasid üksteisel lauseid luua. Niimoodi said nad üksteise kohta päris palju teada. Seejärel esitles iga ukrainlane, mida ta teise kohta teada sai ja rääkis ka endast. Ukrainlased olid väga tublid, nende tublidust ja tahet õppida eesti keelt näitab ka see, et nad saavad juba lihtsamatest sõnadest aru, oskavad eesti keeles teretada ja proovivad öelda esimesi sõnu.
Marko Müürisepp EAÕK Hiiumaa Kuriste kogudusest rääkis, et ortodoksidel on vaikne nädal, jagas väljaprinditud materjale ja kutsus ukrainlasi nädalavahetusel pidustustele. Osa ukrainlasi oli osalemisest huvitatud.
Hiiumaal elav tõlkija Piret Saluri ostis oma algatusel üheksa Piret Raua ukrainakeelset lasteraamatut “Natuke veidrad lood” ja kinkis need. Üheksa sellepärast, et see raamat vabamüüki ei tulegi ja Piretil õnnestus õigel ajal tellimus esitada. Tema sooviks oli, et raamatukogu kingiks raamatud konkreetsetele lastele, mitte lihtsalt üks raamat ühele Ukraina perele. Nii pidi direktor pärima osalenud ukrainlastelt, kas neil on kaheksa- kuni kümneaastaseid lapsi ja mis on ta nimi. Nii said raamatud Anastasiia, Maksym, Pavlo, Viktoriia ja Mariia. Mõned raamatud otsivad veel Ukraina lapsi Hiiumaal.
Lõpuks rääkis Viktor Rõbtšenko, kuidas temaga ühendust saab ja mis küsimustes tema poole pöörduda. Viktor on mitmete ukrainlastega juba kohtunud ja edasi järgnes vaba vestlus.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene keelekohvik möödus ladusalt. Suur tähtsus oli Oleg Samorodnil, kes taas aitas tõlkida. Väga oluline oli see, et kohvikusse tulid ka kohalikud. Nad said kaasa aidata ukrainlaste keeleõppele ning tegid neil olemise mugavamaks.
Järgmine keelekohvik algab teisipäeval, 3. mail kell 16 ja oodatud on jälle nii ukrainlased kui kohalikud.
ANNELY VEEVO
Kärdla raamatukogu direktor
