Sõna „tulnukas“ kasutatakse üldiselt võõrliikide puhul, nende puhul, kes tulevad uude elupaika väljaspool looduslikku leviala inimese kaasabil, olgu siin näiteks toodud mink või kährikkoer. Šaakaliga, Canis aureus, on lugu teisiti, tema on tulnud ise, tipa-tapa ja hästi kaugelt.
Kui kaugelt, see sõltub, mis ajahetkest mõõtma hakata. Meist päris kaugel lõunas asuva Ukraina lõunapoolsetel aladel tuvastati tema olemasolu 1997. aastal. Samamoodi on see liik nüüdseks nihutanud oma levilat põhja poole ja ka lääne poole, olles 2021. aastal registreeritud juba ka Norras ja selle aasta märtsis ka Hispaanias.
Kuniks üks meist suutis mõtlemises Eesti fauna raamid kõrvale heita ja sõnas: „Sõbrad, ma tean, mis loom see on, aga see on võimatu, see on šaakal.”
Paratamatult tekib küsimus, et miks küll, kuidas küll üks selline keskmise suurusega kiskja on hakanud jõudsalt ja kiiresti põhja ja läände oma levilat nihutama. Midagi peab olema muutunud, mis seda võimaldab, aga mis just, seda on raske kindlalt väita. Valdav paistab olema arusaam, et kiskja põhja poole liikumine on kliima soojenemise ja inimtekkeliste maastikumuutuste tagajärg. Aga eks tegelikud põhjused võivadki ositi lahtiseks jääda. Ega me hästi ei oska seletada paljut. Näiteks nüüdseks mandril tavalist valge toonekurge vaadeldi meil esmakordselt 1841. aastal ja praeguseks lausaliselt levinud ning maainimestele siin-seal meelehärmi tekitav metssiga otsustas end taas Eestis sisse seada alles 1930. aastatel.
ja