Kärdla nukuteatris käib elu raugematu hooga. Äsja, laupäeval esietendus mudilasmuusikal “Pilleke paksus metsas”.
Homme, 27. novembri pealelõunal tuleb külla Heino Seljamaa oma kohverteatriga, kaasas Suur Peeter ja Väike Peeter. Tund enne etendust, pool neli, avab Kärdla kooli õpilasfirma sealsamas esmakordselt oma kohviku. Juba laupäeval, 30. novembril punktipealt keskpäeval avatakse nukuteatri majas Käina kaunite kunstide kooli täiskasvanute kunstigrupi tööde näitus.
Detsembrikuu 4., 11. ja 18. päeval on kohal Mattias Hiiumaal oma lugudega. Siis veel väikelaste mängutunnid, lastejooga, näiteringid, jõuluni kestvad noorte osaluskohvikud ja mis kõik veel.
Võiks arvata, et seal Uue tänava majas tegutseb terve armee nukuteatrilisi – päris niipalju küll mitte. Vägede eesotsas on Kersti Ojasalu, kes aga tunnistab, et tunneb puudust Lea Sibulast, tema lõputust innust ja tarmukusest. Lea pole siit siiski päriselt kadunud ja tema hing elab oma nukkude kaudu majas edasi. Jõudumööda tehakse vanu nukke korda, muuseas sai värskendust Kaspar, kes Leal juba Kehra Nuku aegadest. Kaspar astub teatris üles veel nüüdki, näiteks etenduse eel teadustajana.
Lea Sibula nukkude kõrval leiab majast ka teiste meisterdatud nukke. Päevinäinud kohvrist võivad välja ilmuda näiteks Kersti tehtud hiiumaised tegelased, nagu kohvilähkrid ja odratolgus.
Üks suurem kohver peidab endas Anneli Tissari valmistatud pärimusnukke. Need on üks väga omanäoline seltskond Kärdla kalevivabriku aegseid tegelasi. Oli toona ikka alles tüüpe. Nagu siidilinnud ja pissipoisid ja kes puha. Muuseas üks kõhukas prantslane, kes Kärdlasse kohvijoomise kombe tõi. Selliste tegelaste abil räägitud Kärdla lood pole huvitavad mitte ainult lastele. Kord tuletas üks seltskond küpsemaid daame neid nukke nähes meelde õige mitu vanas Kärdlas juhtunud lugu.
MTÜna on Kärdla nukuteater tegutsenud 21 aastat ja sellest on teatris kokku sätitud ka paar ajaloostendi.
Juba kipub ununemagi, et aastail 1998 kuni 2000 pesitseti Kärdla esimeses korstnaga majas. Madalad ja väiksed olid need ruumid, kuigi pealtnäha tundus see majake just nii väga nukuteatrilik. Edasi koliti üle Vabaduse tänava suure puumaja teisele korrusele, et aastal 2010 Uuel tänaval päris oma maja saada.
Võiks ju arvata, et nukkudega mängimine on lust ja lillepidu. Tegelikult on etendus vaid üks väike osa kogu suures tegemises, et olla toimiv teater. Omaette teema on kogu see majandamine, organiseerimine…
Kui natukese juba ette tuleva aasta poole kiigata, siis on plaane ka väljaspool maja. Nimelt kavatsevad Suuremõisa ametikooli õpilased oma oskusi rakendama tulla – kui peenelt väljenduda. Lihtsamalt öeldes: teha sinna maja taha hoovi uus haljastus, küllap üldse uuem kujundus.
