Teenetemärgi said kolm ühe põlvkonna tegijat

Vabariigi aastapäeva eel tunnustati maakonna teenete­märgiga kolme tubli kodaniku teeneid, Eda Tärk (58) ja Inge Talts (56) olid teenetemärki ka vastu võtmas, kuid Mart Mõniste (59) mitte.
Laupäeval andsid vallavolikogu esimees Aivar Viidik ja vallavanema asendaja Hergo Tasuja Kärdla keskväljakul peetud pidulikul kokku­saamisel üle tänavused Hiiu maakonna teenetemärgid.
“Mul on suur au ja tunnustus vastu võtta maakonna teenetemärki – on uhke tunne olla ühes reas selliste suurkujudega nagu Erkki-Sven Tüür, Enn Kunila ja teised,” tänas Hiiumaa orienteerumisspordi edendaja ja orienteerumisklubi president Eda Tärk.
Uhkusega teatas ta, et sel aastal täitub 61 aastat orienteerumissektsiooni asutamisest saarel ning septembris korraldab klubi 60. Hiiumaa karikavõistlused orienteerumises. “Arvan, et olen endast hiidlastele ja Hiiumaale andnud parima – aitäh teile!” ütles 35 aastat saare spordi- ja orienteerumiselus tegev olnud Tärk teenetemärki vastu võttes.
“Inge teeb kõike hingega,” nii lõppes pikk loetelu Inge Taltsi teenetest, kes 31 aastat töötanud Hiiumaa haiglas arstina, 20 aastat olnud voli­kogu liige ja üle viie aasta juhtinud keskkonnaorganisatsiooni MTÜ Hiiu Tuul.
Oma tänukõnes luges Talts üles paljude oma kolleegide, arstide nimed ning lõpuks tänas jumalat selle eest, et see on pannud teda elama maailma kõige ilusamale saarele ja maailma kõige paremate inimeste sekka. “Olgu meil tarkust seda hoida,” lõpetas ta sooviga.
Kes kujundas?
Mart Mõniste, kes tänupeole ei tulnud, ütles Hiiu Lehele, et sai küll kutse autasustamisele ja reede õhtul selgus ka, et tegu on maakonna teenetemärgiga, aga osalemast ta loobus.
“Minu puudumine oli pigem koroonapiirangutest tingitud – ei taha eriti üritustel käia ja olen olnud vaikne ja kodune, lihtsalt sellepärast,” ütles ta. “Eks iga tunnustus on meeldiv ja see, et muinsuskaitse ja militaarajalugu on ka pildile saanud ja ära märgitud, teeb head meelt.”
Kui Eda Tärk ja Inge Talts ongi oma tegemistega rohkem pildil olnud, siis Mart Mõniste teeneid Hiiumaa ees teatakse ehk vähem. Sirvid Hiiumaa koguteost ja kui ei tea ega siis ju ei uuri, et kes on selle mammutteose küljendaja ja kujundaja. Vaapo Vaheri kaheosaline Hiiumaa kirjanduseepos haarab lugeja kaasa ja ka siis ei tule pähe kujundaja nime otsida. Ometi on just kujundaja see, kes teosele näo annab ja just need, igas mõttes kaalukad teosed, on ühed neist paljudest, mida ta kujundanud.
Tööpuuduse üle ei kurda Mart Mõniste ka praegu. Parajasti on tal käsil Eesti sõja­ajaloo teejuhi uusvälja­ande koostamine. “See on praegu kõige mahukam töö ja sellel hakkavad nüüd järgmised tähtajad tulema ja kuu lõpuks peab jälle midagi valmis saama,” selgitas ta käimasolevat projekti.
Tallinna sõjaajalugu ja Peeter Suure merekindlus on eelnimetatud teejuhi need kaks osa, mis praegu töös. Töö tellijaks Eesti Sõjamuuseum, koostajaiks Mart Mõniste ja projektijuht Ain Tähiste. Kuna Hiiumaa militaar­ajalugu on juba suhteliselt hästi kaardistatud, ongi nüüd ette võetud laiemalt kogu Eesti militaar­objektid.
“Terve Eestiga tegeleda ja siit Hiiumaalt käia kaardistamas ja uurimas on suht keeruline ja kauge, aga no mis teha – tööd ja leiba on tarvis. Samas pean ütlema, et see on väga põnev töö ja olen väga õnnelik, et ma saan sellise asjaga tegeleda.”
Sadam lukus
Kui küsida, mis siis on kõige põnevam asi, mis viimaste välitööde käigus välja tulnud, vastab Mõniste, et Eesti
20. sajandi ehk n-ö uuemat militaarajalugu on väga vähe uuritud. Eriti võrreldes näiteks kesk- ja muinasajaga, mis sõjaajaloolastel põhjalikult uuritud ja läbi töötatud. “Kahekümnenda sajandi suured sõjad, eriti külm sõda, see on väga uurimata ala ja sellise teemaga keegi eriti ka tegeleda ei taha,” rääkis Mõniste.
Nii oli tema jaoks üllatus, et veel 60ndate aastate alguses pandi Tallinna laht ja sadam ööseks lukku. “Reid oli suletud füüsilise tõkkega ja ööseks pandi väravad kinni – näiteks purjesportlased, kes õigeks kellaajaks sadamasse ei saanud, pidid öö reidil veetma,” ütles Mõniste, et see avastus oli tema jaoks üllatus, millest ta varem polnud kuulnud.
Tegemist oli Paljassaarest Miiduranda ulatunud u 6 kilomeetri pikkuse metall­ujukitest ja selle all rippuvast metallvõrgust koosneva ujuvtõkkega. Tõkke keskel, laevateel oli paarisaja meetri laiune värav, mis ööseks suleti. Ujuvtõke kaitses Tallinnas baseerunud ristlejate brigaadi võimalike torpeedorünnakute eest.
Polnud plaanigi jääda
Ja ometi polnud 1984. aastal 23aastasena peale Tallinna 2. tehnikakooli lõpetamist ja sõjaväge Hiiumaale fotograafiks tulnud Läänemaa noormehel Mart Mõnistel kavatsustki saarele jääda.
“Plaani pikalt jääda küll polnud, tulin siia teenindusse tööle ja mõtlesin, et ajutiselt – vaatab, kuni leiab parema kuskil.”
Üks, kes juba 80ndatel rääkis, et Hiiumaa on väga hea koht elamiseks, oli kunstnik Ott Lambing. “Tema, jah, kogu aeg rääkis, et siin on hea elada ja ma vaatasin teda suurte silmadega, et imelikku juttu ajab,” meenutas Mõniste. “Aga jah, läksid aastad mööda ja pidin nõustuma temaga – tõepoolest on hea koht.”
See, mis värskele maakonna teenetemärgi laureaadile Hiiumaa juures meeldib, on mastaabid: “Ta on niisugune pisike ja mulle see sobib. Näiteks Tallinn oleks selline hoomamatu ja seal oled sa justkui mitte keegi, Hiiumaa mastaabid on inimlikumad.”
Hiiumaalt leidis Mart Mõniste endale ka kaasa, Liivi, ja siin on suureks sirgunud nende kolm last: Alar, Tiina ja Sulev. Vanem poeg Alar elab Tallinnas ja töötab pakiroboteid tootvas firmas. Tütar Tiina, kes Tallinna Ülikoolis õppis informaatikat, omandas peale ülikooli lõpetamist fotograafi diplomi samast koolist, kus isagi – nüüd on see kool Tallinna Polü­tehnikumi nime all. Praegu elab tütar Šveitsis ja töötab IT-firmas. Noorem poeg Sulev on veel kodusel Hiiumaal. “Ta on niisugune minu moodi, talle istub arvutitöö ja ta on ka vabakutseline,” selgitas Mart, kes on teinud ka hulgaliselt Hiiumaa veebilehti. Näiteks Biosfääri Kaitseala ja Militaarmuuseumi jaoks. “Nüüd on need asjad nii moodsaks läinud ja on hoopis teised tehnoloogiad, mida ma ei tunne ja nüüd siis noorem poiss on veebilehtede tegemise üle võtnud.”
Teisel pool kaamerat
Kui küsisin, kas tal on ehk endast pakkuda mõnd värskemat pilti, hakkas Mart naerma ja ütles, et kus fotograafil enda pilti võtta – tema on ju alati teisel pool kaamerat.
Kaksteist aastat järjest hoidis Mart Mõniste suviti koos teistega Tahkuna militaar­muuseumi uksi lahti ja tegi muuseumis giidituure. Eelmine suvi oli esimene, kui ta seal tööl polnud. Projektiasjad kasvasid nii mahukaks, et selle kõrvalt oli väga raske seda teha, selgitas Mart Mõniste, kes lahke ja abivalmi inimesena kunagi ka toimetusel abiks Hiiu Lehte küljendamas käinud.