Kanaaride üheks kõige silmapaistvamaks sümboliks on kohalik draakonipuu. Paraku pole draakonipuumetsi enam kusagil alles.
Kui kohalikud datlipalmid vohavad kõikjal külluslikult, siis draakonipuu on looduses peagu vaat et välja surnud. Asulate haljastuses teda muidugi leidub ning Gomera saare põhja- ja lõunaservas jäi ette paar istutatud noorte draakonipuude rühma.
Teada-tuntud on Tenerife iidne vägev draakonipuu, ent ka Gomeral on oma esinduspuu, kes arvatakse olevat neli sajandit vana.
Teekond tema juurde polnud just kõige lihtsam. Liinibuss poetas meid saare kõige kõrgemas külas,
1200 meetrit üle merepinna asuvas Igualeros maha. Suur
2012. aasta tulekahi oli siin laastamistööd teinud, ent kanaari männid pidasid siiski vastu ja kasvatavad otse tüvedest uusi oksi.
Algas pikk laskumine mööda vingerdavat maanteed. Lagedatel mäetippudel jäi silma hõredalt kasvavaid mände. Miskipärast kangastus neis vaateis hoopis Baikali kandi metsastepp.
Kohe aga muutus kõik ehedalt kanaarilikuks. Laugematel nõlvadel õitses valgeid ubapõõsaid segus puiskrüsanteemidega. Seejärel iseäralikke pruune kaljumoodustisi puispiimalillede ja veidralt harkjate kleinia minipuukestega. Lõunas all, verstasügavusel, paistis meri, kauges uduhägus kerkis Hierro saare koonus. Päike lõõmas, ent seda polnud üldse tunda, sest kohutav tuul piitsutas järelejätmatult nii meid kui kõike ümbritsevat. Vahepeal oli edasiastumine lausa raskendatud. Jah, siin saare lõunapoolmikul säras aina päike. “Eeslikõhu” pilved pressisid põhjast pidevalt üle mäeharjade, ent haihtusid edasitungil vääramatult.
Ees avanes suur rohiroheline org, viirutatud lõpututest terrassidest. Ja lõpuks ka viit: Drago 0,9 km. Kuid nüüd alles vaevaseks läks, justkui konarlik palverännak või midagi sellist oli see räige koperdamine alla sügavikku. Jalgtee oli laotud teravatest kivitükkidest, mille servade taha varbad pidevalt takerdusid. Kui siit nüüd alla peaks lendama… Väsinud jalad kippusid ohtlikult tudisema.
Ohh, hakkas viimaks all paistma torklehekatusega seenekujuline puu. Siin ta siis oli: 400aastane draakonipuu – Drago centenario. Arvude keeli: kõrgust
10 meetrit, tüve rinnasümbermõõt 450 sentimeetrit. Nii eriline, nii ainus ses datlipalmide orus. Siin ta juures, pruunikaljulises ümbruses, valdas nii väga Aafrika tunne. Nojah, aga eks me ju olimegi tegelikult Aafrikas.
Miks see puu ses kohas küll nii ainus peab olema? Miks ei võiks ta ümber istutada terve tulevase draakonipuude salu? Aga ei. Selle asemel vohab kõikjal agressiivne võõrliik Opuntia ficus-indica. Ameerikast pärit kaktus, kes on Kanaaridel nii hästi kohanenud, et küllap peetakse juba täiesti omamaiseks. Orus paistis ka valendavaid suuri agaave, seegi on Ameerikast sisse toodud liik.
Siinsel draakonipuul polnud oranže vilju näha, vaid luitunud viljavarred. Juba viljad pudenenud? Põhja pool Hermigua asula draakonipuudel olid viljad veel küljes.
Puu on ümbritsetud tugeva raudtaraga. Ronisime allapoole. Rohuhaljastel terrassidel haljendas metsikuid viljapäid, vanapuude sekka turritas noori datlipalmitutte. Ja õitses mõni lillaõieline gladiool. Nagu eestimaine niidu-kuremõõk, ent muidugi siin omaette liik.
Siit alt oli hea vaade draakonipuule. Ta näis nagu hiiglasuur puisussikeel või puispiimalill või kleinia. Nende kõigi kasvukujud on siinmail nii sarnased, vaid mõõtmed erinevad.
Tuuleraip ei mõelnudki vaibuda, peksis ja piitsutas nagu segane. Võibolla kujutab see sügav org endast mingit tõmbetuulekoridori? Tuli veel allapoole, datlipalmide varju kolida.
Vaatasin seal seda võimsat terrassimaastikku ja meelde tuli mõnekümne aasta tagune lause kuskilt meie saarte raamatust. Umbes, et palehigis pidi põllumees rassima, et neilt kivistelt maadelt saaki kätte saada. Aga millist üüratut vaeva Gomeral on nähtud! Siin saare lõunapoolmikul on veel suht “lauge”, põhjanõlvul Vallehermoso kandis olid järsakuile laotud terrassiribad ikka täielik müstika. Kahjuks on enamus terrasse hüljatud. Millal siin viimati maad hariti? Ka pole näha kitse- ja lambakarju nagu näiteks vahemerelisel Kreetal. Gomeral ei paista kuskil vabalt uitavaid loomakarju. On see hea või halb? Mnjah, aga lõpuks vallutavad viigikaktused vist kõik ära, tekitades lootusetu läbimatu astlatihniku.
Kurblik oli vaadata neid kunagi tohutu vaevaga rajatud terrasse, mis nüüd hüljatult seisavad. Vaid matkalistel on neist veel kasu. Millised suurepärased telgikohad sel muidu ilgel järsu-kalju-maal!
Kuu ilmus lagedale. Kitsas tavatu U-kujuline sirp. Tuul aga peksis terve öö, kuniks telgi puruks rapsis.
