Mamma ütleks teatris käimise kohta tõenäoliselt nii: „Mis te ometi lähete sinna, sealt ei saa ju mitte midagi, niisama annate raha käest ära.“ Ja mõistusega vaadates ongi kõik, kes teatrit vaatamas käivad, teatrihullud, kellel pole oma rahaga midagi pihta hakata. Ja kõik, kes teatrit teevad, niisama hullud. Otsige endale mõni korralik amet! Teater on kõik üks õhumüümine!
Ometi armastab ja hindab Eesti rahvas teatrit. Miks nad ronivad suviti kasvõi hommikul kell neli kuhugi sohu sääskedele söögiks või lasevad Narvas kuskil varemete vahel endale vihma kaela sadada? Hiiumaal, kui ma pole paar aastat vahepeal teatrit teinud, saan etteheitvaid pilke: „Mis sa teed siin? Ise Hiiumaal ja etendust ei teegi? Mis sa logeled?“ Teatripäev on kalendris peaaegu riigipüha. Teatriinimesed ja näitlejad on ühiskonnas väärtustatud – nendega tehakse intervjuusid, nende arvamusega arvestatakse, isegi tuuakse neid eeskujuks. Kui minna kasvõi üle lahe Soome, pole see seal enam nii.
Midagi teatris on.
Raviasutus ta ei ole. Aga kui inimene tunneb, et vajab mingit sorti eneseabi, on tal selleks tuhandeid võimalusi ja miks ei võiks üks neist olla teater. Mina arvan, et võib. Ja mina arvan, et Eesti inimese teatrihuvi näitab, et neile pole ellujäämiseks vaja vaid täis kõhtu ja katust pea kohal, vaid midagi veel.
Neil on vaja sellist luksuskaupa nagu teater.
Teater on koht, kus iga õhtu sünnib midagi, mis kaob seejärel kohe ära ega kordu enam kunagi. Iga kohtumine näitleja ja publiku vahel teatris on erakordne. Jäädvustada seda lindile või fotole on võimatu.
Koroonaaeg näitas väga hästi, kuidas inimene pole üksikuks loodud. Kuidas me ei ole loodud inimliku soojuse ja kontaktita elama. Inimesed olid nii õnnelikud ja tänulikud, kui neid lõpuks jälle teatrisse lubati, ja nad said ühte saali kokku tulla.
Juba see teatrisse tulemine. Jälgimine, kuidas inimesed kogunevad ja hakkavad siis kõik koos ühes suunas liikuma. Sellest osa saamine. Tundmine, et keegi teine su kõrval hingab samal hetkel sisse või hoiab hinge kinni või võpatab või hakkab naerma – see on natuke nagu üheshingamine.
Teatri tegijana mõtlen ma vahel lavale minnes: „Vaesed inimesed!“ Eriti Hiiumaal, kui olen terve päeva näiteks enne puid lõhkunud ja maja remontinud ja siis enne lavale minemist kõhu täis söönud. „Vaesed inimesed, kes mind täna laval näevad – ma olen ju täitsa uimane.“ Huvitav aga, et pärast etendust ei ole seda väsimust ega uimasust enam kusagil. Lavalt tuleb maha energiline ja rõõmus Margus, kellest jääb mulje, nagu talle tõesti meeldiks see, mida ta teeb. Ja mul ongi terve elu olnud raske lastele öelda, et „issi ei saa rääkida, issi läheb tööle“, sest ma ei lähe ju – see ei ole töö. Ma ei ütle, et näitlemine on kerge, ei, näitleja amet on väga raske, aga parematel päevadel ei ole see tõepoolest töö.
Kui ma Suuremõisas Mamma lugusid mängisin, sündis seal igal õhtul midagi uut. Ühest küljest oli raske, et teksti polnud ees, aga teisest küljest võimaldas see iga kord midagi uut teha. Seegi oli eriline, et võisin öelda lihtsalt „läksin Ligendi koplisse“ või rääkisin sepapajast ja kõik teadsid, kus need on. Ei pidanud üldse kätega vehkima ega võimlema, et end arusaadavaks teha. Aga teinekord, kui märkasin publiku seas kedagi, kes meenutas mulle mingit lugu, mis polnud mulle varem meeldegi tulnud… See pani kohe eriliselt elama. Ja lavalt oli näha, kuidas ka mandrirahvas, kes etendust vaatama oli tulnud, sai aru, et see inimene, kellest räägitakse, istub publiku seas. See muutis nad kohe eriti ärksaks.
Neil etendustel sündis pea alati midagi sellist, mis oli ainult seal kohapeal ja seotud vaid sellega, milline publik just tol päeval kohal oli. Ja see ongi teatri mõte, et sa võid sama etendust mitu korda vaadata, aga iga õhtu on erinev. Sest kokkusaamine näitleja ja publiku vahel on iga kord uus. Ja see teebki selle töö nii võluvaks.
Teatris ei tea kunagi, mis saab. Teatri tegijad võivad istuda ja mõelda ja ette planeerida, mis näitemängud nad kavasse võtavad, aga elu on näidanud, et mõni asi, mis on paberil kindel hitt, ei tõuse lendu. Ja mõni asi on selline, et vaatad, kas siukest asja peab üldse mängima hakkama, ja tuleb välja, et see on täielik õnnestumine. Teater peab puudutama. Seal ei pea olema tohutut globaalset probleemi ega sotsiaalset mädapaiset. Kui on hea lugu, mis puudutab, üllatab, kui inimene saab ennast ära tunda, siis sünnibki teatriime, mis teeb selle luksuskauba nii eriliseks, et ilma selleta on võimatu elada.
