Laukal Isabella külas asub Mägede talu, kus toimetavad Saksamaalt pärit Christian ja Bea Wittekindt. Hiiumaale tulid nad otsima tõelist, metsikut loodust.
Muru on Mägede talus pikk. Hoovis valitseb kerge segadus. Kahe vana hõbepaju varjus on halliks pleekinud puidust söögilaud. Puude alla on sätitud toolikesi, milles raamatut loetud või niisama istutud. Ühe põõsa all on telk, teise puu taga väike karavan. Pika muru sees paistab peenraid. Mõnedes on rohi rohitud, teistes mitte. Pesus käiakse õue dušinurgas, mille vee kütab soojaks päike. Askeetlik ja parajalt metsik on see elu siin. “Rahulik,” ütlevad Christian ja Bea ise. Füüsilist tööd on küll palju, aga see toobki rahu, usuvad nad.
Ravimtaimede kuivatusriiulil on Beal praegu resti peal kuivamas pärnaõied.
Möödunud suvel viibis nende juures Saksamaalt ühe sõbra poeg, kes kodumaal eluga pahuksisse oli sattunud. Kuigi Christianil ja Beal on palju ka pedagoogilisi teadmisi ning oma esimesel suvel Hiiumaal korraldasidki nad laagri, kus lisaks füüsilisele tööle keskenduti ka sellele, kuidas leida elus seda oma teed, siis selle poisi puhul oli selge, et rääkimist ei ole talle vaja. Tal oli vaja lihtsalt tööd teha ja tunda, et saab millegagi hakkama. “Temast oli suur abi näiteks meie suveköögi ehitamisel,” räägib Bea ja viipab ümarale hoonele keset hoovi, mille seinad on poolenisti aknad. Ukse vahelt paistab suur sibulavaagen, taamal pirakad klaasist purgid ravimtaimede ja ürtidega. “Kui ta koju läks, ütlesid vanemad, et pole teda ammu nii rõõmsa ja tervena näinud.” Juba sel suvel tuleb see poiss uuesti Hiiumaale. Kodumaal läks ta õppima puusepaks ning tal läheb koolis väga hästi.
Aed peab olema
Need kolm suve, mis Bea ja Christian Hiiumaal veetnud, on peamiselt kulunud asjade paika loksutamisele – mida täpselt selles talus pihta hakata. Kas jätkata laagrite ja seminaridega või mitte, mille jaoks jaksu on, mis on üldse võimalik.
Osa Mägede talu aiast on viljapuud – ehitised kaitseks metsloomade eest on tehtud naabri-Mati abiga ja tema nõuandel.
Christian ütleb, et aiandus on tema kutsumus, nii et see on üks, mis kindel – aed peab olema. Mägede talus peab paar köögiviljapõldu, kasvatab viljapuid ja -põõsaid, praktiseerib minimalistlikku elustiili ja säästlikku arhitektuuri. Peenramaal, ka ilupeenardes, lähtuvad permakulutuuri põhimõtetest, kus on väga tähtsal kohal looduslik mitmekesisus ja taimede heanaaberlikud suhted.
Pika rohu seest tõmbab Christian tähelepanu astelpaljusarnaste lehtedega sarik-hõbepuule: “See on üks väga hea naaber viljapuudele ja -põõsastele – vastupidav põuale, pole invasiivne, haarab õhust lämmastikku ning jagab seda mulla kaudu teiste taimedega kuni 20 meetri ulatuses.” Selleks, et sarik-hõbepuu (Eleagnus umbellatus) lämmastikku mulla all levitama hakkaks, tuleb tal vaid oksi lõigata.
Mägede talus askeldatakse aias permakultuuri põhimõtete järgi, mis peab lugu looduslikult soodsatest taimekombinatsioonidest. Sarik-hõbepuu on nende sõnul viljapuudele üks väga hea naaber.
Ovaalikujulises köögiviljaaias on ühel umbes pooleteise meetri laiusel mullaribal kasvamas harilik keerispea (Phacelia tanacetifolia). “See on looduslik väetis,” ütleb Christian. Harilik keerispea on üheaastane taim ja muld, milles ta oma aastase elutsükli läbib, on pärast seda palju viljakam.
Ümberringi võib märgata mitmeid “lasanje-peenraid”, nagu nad neid ise nimetavad, kus peenar algab paksust papist, mis takistab umbrohu, näiteks orasheina kasvamist. See papp on kaetud kõigepealt heinakihi ja seejärel mullaga.
“Meie mure on, et jõuame alati nii hilja Eestisse, sest mais töötame veel Saksamaal,” ütleb Christian õnnetult väikestele salatitaimedele osutades. “Sel aastal oli ka väga külm, kui me jõudsime, nii et midagi pole veel eriti jõudnud kasvada.”
“Naabrid ütlesid, et oleme täitsa hullud, et seda vaeva näeme – meil on niigi hea muld”
Peenramaa äärde on nad istutanud viljapuid, mis tulevikus hakkavad köögiviljaaeda tuule eest kaitsma. Siin on Christianil pooleli ka väike katse. Nimelt kaevasid nad osa õunapuude istutamiseks erakordselt suured augud ning jätsid maast välja võetud mulla augu kõrvale hunnikusse. See võiks Christiani arvates noori istikuid tuule eest kaitsta. Aukude varem valmis kaevamine ja üheks talveks lahti jätmine on samuti permakultuuri põhimõte, mis peaks aitama mulla viljakust tõsta. “Naabrid ütlesid meile, et oleme täitsa hullud, et seda vaeva näeme – meil on niigi hea muld,” naerab Christian. “Ja ega ma ei tea, kas neist küngastest augu kõrval üldse abi on, aga tahan proovida,” lisab ta. Ta toob kohe välja ka ühe miinuse, mis sellise maastikuvormiga seotud – muru niita on väga raske.
Mustas voolikus voolab kaevuvesi, mis klaasi all päikese mõjul läheb piisavalt soojaks, et sellega nõusid pesta või duši all käia.
Üks mitmest mõttest, mis Christiani peas ringleb, on rajada talu maadele väike puukool ning hakata siin puid pookima ja paljudama. “Kindlasti tahan katsetada kultuur- ja metsõunapuu ristamist,” räägib ta, sest usub, et metsõunapuu on kohalike tingimustega paremini kohandunud ning selle omadused võiksid aidata ka kultuurõunapuul paremini ellu jääda. Põllu kõrval tee ääres ootab istutamist terve rida istikuid.
Küsimused, mida neilt kõige rohkem küsitakse, on, kuidas nad Hiiumaale tulid ja kas nad ka jäävad siia. “Eks paistab, aga praegu meil on vaja talvel Saksamaal olla ja raha teenida selleks neljaks kuuks, mis me suvel Hiiumaal veedame,” ütleb Christian. Mägede talust nad sissetulekuallikat teha ei soovi, sest see võtaks nii palju vabadust ära.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
“Kui päris loodust otsite, minge Hiiumaale!” öeldi meile
Nii käivadki kõik asjad selles majapidamises tasapisi. “Mulle väga meeldib selle sõna kõla, aga see iseloomustab ka väga hästi seda, kuidas meil siin asjad liiguvad,” ütleb Chrstian.
Töö ja kunst
Ometi on siin oldud suvedega mõndagi muutunud – hoovile on kerkinud kolm uut majakest; vana talumaja, mille puit oli liialt kahjustada saanud, talgutöödega lammutatud.
Üks uutest majakestest on tulevane saun, mille Lõuna-Eestis ühe seminari raames ehitanud Hiiumaa ametikooli palkmajaehituse õpilased. Osal palkidest on veel näha numbreid, mille järgi teisest riigi otsast Hiiumaale transporditud hoone nagu Lego kohapeal jälle kokku pandi. Praegu kasutavad Bea ja Christian seda peamiselt laoruumina, kuid plaan, et sinna tuleb saun, on kindel. Teises, seminariruumina mõeldud majakeses, kus praegu ööbib Kopenhaagenist pärit vabatahtlik, on saunaahigi juba olemas. “Aga seni, kuni meil sauna ei ole, kasutame ahju hoopis selle maja kütmiseks,” jagab Bea järjekordset käigu pealt sündinud ideed. Ahju kõrval seina ääres on ravimtaimede kuivatusriiul, mille restidel parajasti raudrohi ja pärnaõied kuivamas. “Raudrohuga on nüüd natuke halvasti läinud ja me pole seda päris õigesti kuivatanud,” kurvastab Bea. “Pole viga, kasutame selle komposti parandamiseks ära,” lohutab Christian.
Christian nimetab aiandust oma kutsumuseks. Mägede talu hoovis kasvab lisaks köögiviljadele ja viljapuudele ka mitmeid ilutaimi.
Sel aastal on nende juures esimest suve praktikant Hiiumaa ametikoolist, mille üle Bea ja Christian on väga rõõmsad. “Esimest korda on meil abiks keegi, kes on enne aiandusega kokku puutunud!” ütleb Bea, et praktikandist on tohutult palju abi. Varem on töödel abiks käinud pere ja sõbrad Saksamaalt.
Uus mõte, mis Christiani peas on keerlema hakanud, on siduda talu lisaks aiatööle ka kunstiga. Selleks, et oma aiale tuntust tuua ning see Euroopa aedade võrgustikku lülitada, on Bea ja Christian andnud sellele nimeks “Helisev õunaaed”.
Õunaaed viitab suurtesse aukudesse kaevatud õunapuudele, helisema panevad aia tuuleharfid, mis taamal paadikujulise puuskulptuuri küljes paistavad. Need on mitme meetri kõrgused vasest katte ja puust kõlakastiga instrumendid, mille viiel keelel mängib tuul. Pillid on kinnitatud palkidele, mis tunduvad kui laevamastid, ning harfid nende küljes kui purjed. Palkide vahel ja ümber kulgeb lihvitud laudadest lavats, mis läheb otstest teravaks nagu laev ja millele on antud veidi lainetav kuju. Kui harfe tuule suunas õige nurga alla sättida, kõlab nende keeltelt õrna heli. “Tahaksin ühe öö siin lavatsil lageda taeva all ja tuuleharfi helide taustal magada,” nimetab Christian oma lähiajaplaanidesse kuuluva väikese unistuse.
Kohalik tugivõrgustik
Avatud Talude päeval on neil kavas oma tegemisi huvilistele tutvustada. Toimub kaks ekskursiooni Mägede talu aias ning taluõuel on avatud kohvik. “Saksamaal öeldakse, et armastus käib kõhu kaudu,” räägib Christian, miks ta arvab, et kohvik peab olema. Huvilised on aga igal hetkel oodatud nõu ja jõuga appi tulema, võttes lihtsalt Mägede taluga nende kodulehe kaudu ühendust.
Avatud Talud Hiiumaal
Avatud laupäeval ja pühapäeval
Hiiu Apu – kurgikasvatus, mahetootmine
Ainola talu – loomakasvatusPiret
Pihla Inspiratsioonitalu – majutus, restoran, disain- ja raamatupood
Luidja Tsirkusetalu – kultuurielamused ja sotsiaalne tsirkus
Lavendlitalu – lavendlikasvatus ja tooted
Avatud vaid pühapäeval
Mägede talu – permakultuur ja mahepõllumajandus
Lepaniidi talu – lamba- ja kitsekasvatus, kitsepiimatooted, köögiviljakasvatus
Kadakamarja talu – kadakaviirukid, roigasmööbel, Hiiumaa vaadetega maalid
Kohalikega teevad Bea ja Christian koostööd nii palju kui võimalik. Naaber Mati on neid algusest peale igasuguste projektidega aidanud. Tema nõu ja abiga on rajatud ka õunapuid ümbritsevad aiakesed, mis kaitsevad taimi metsloomade eest. Viimasel ajal on sõbralikud suhted ka mesinik Viive-Kai Rebasega, kelle mesitarud praegugi Mägede talu hoovil ajutiselt viibivad. Vana maja lammutamine sai teoks vaid tänu kohalikele abikätele ning Isabella külakoosolekutel tahaksid nad tulevikus samuti rohkem osaleda. “See tuleks ka me eesti keelele ka kasuks,” ohkab Christian. Ta pole oma eesti keelega üldse rahul. Ütleb, et midagi mõistab, aga rääkida on ikka väga raske. Samas kiidab ta Bead, kes tema sõnul on keele õppimises palju tublim olnud ning oskab juba natukene rääkidagi.
“Aga tasapisi,” tuletab ta endale taas oma lemmiksõna meelde. “Tasapisi.”
Muhumaalt juhatati Hiiumaale
Bead ja Christianit ajendas Eestisse tulema folkmuusik Mari Kalkun. “Tulime siia selleks, et teda esinemas kuulda,” räägib Bea, kuidas nende esimene reis Eestisse oli Viljandisse Folgile. Juba enne seda oli paaril tekkinud soov leida endale üks tõeliselt looduslik ja metsik kohake, kus puhkuseid veeta. Eestisse jõudes see soov süvenes ja ühel hetkel tekkis Beal mõte, et tahaks saarele. Esimesena läksid nad Muhumaale, kus aednikud Sulev ja Margit neile loodusliku paiga otsimiseks pigem Hiiumaad kui Saaremaad soovitasid. Mägede tallu jõudes tundsid nad kohe õige koha ära. Esialgu oli neil suur unistus päästa ka vana talumaja keset õue, ent selle palgid olid liiga palju kahjustada saanud. Mari Kalkuniga on nad aga endiselt kontaktis ning lähevad teda kindlasti ka 20. juuli õhtul Hiiu Folgile kuulama.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
