Tiina Kaev Nimelt jäi üks esirea tantsijatest vahetult enne sõitu tõsiselt haigeks. Kuna tantsuõpetaja Tiina Kaev oli koos osade tantsijatega juba Tallinna ära sõitnud, käis tantsu ümbermängimine kaugjuhtimise teel – tüdrukud rivistasid ennast merel sõitval parvlaeval üles ja õpetaja juhendas telefonitsi – nii pandi koos paika uued tantsujoonised. Salme kultuurikeskuses jõuti enne lavaproovi need ka korra koos läbi jalutada.
Marta: “Lootsime võitu, sest lootus sureb viimasena, aga kuna meil oli üks tantsija puudu, läks algne plaan suht sassi.”
Maarja: “Kuulsin sellest, et üks tantsija on haigeks jäänud siis, kui olin juba Tallinnas ega osanudki algul reageerida – täitsa viimasel minutil tegime tantsu ümber.”
Emma: “Tavaliselt ikka teame natuke aega ette, kui keegi haige on, aga vahel lihtsalt juhtub nii. Siis teeme tantsu ümber, et tühje kohti väga näha poleks.”
Kristiin: “Tunnet, et see tants laureaaditiitli saab, ei olnud, sest ka mul endal läks esitus natuke metsa, aga ilmselt paistis kohtunikele, et see on hea tants ja hea esitus.”
Õpetaja Tiina: “Kindlasti ei olnud see meie parim esitus, milleks me suutelised oleme. Nii viimased muudatused teevad esituse rabedaks ning tüdrukute alateadvus töötab laval sellega, et üks tantsija on puudu ja tuleb ka tema eest tantsida. Aga ju see kõik – tants ja laste tantsurõõm kokku oli nii hea, et me laureaaditiitlit väärisime.”
Emili: “Mulle meeldib see tants väga vinge muusika pärast.”
Anete: “Tantsu ajal ma tegelikult ei mõtle, lihtsalt tantsin.”
Kreete: “Meil olid teise rühma vanad kostüümid, aga need sobisid selle tantsuga väga hästi.”
Harriet: “Mulle jääb tants hästi kiiresti meelde ja jalgadesse, kui muusika mängib, siis tuleb kõik iseenesest.”
Karmen: “Mina olin kodus ja muretsesin, aga esimene reaktsioon oli üllatus: Mida!? Te saite laureaaditiitli!? (Repliik tüdrukutelt: “Karmen, sa karjusid umbes sama kõvasti telefoni otsas kui meie kõik bussis kokku!”)
Merit: “Vahel tuleb tunne, et enam ei viitsi või ei jaksa, aga siis tuleb uus tiitel või uus tants, tulevad uued emotsioonid ja see aitab väga kaasa.”
Õpetaja Tiina: “Võidutantsu õppisime kolm kuud. Esimest korda tuli tants lavale Koolitantsu maakondlikus voorus, kui sellega oli tehtud trenni vaid kaheksa tundi, st treeningkorda. Minu varasemas loomingus on üks tants “Sunrise”, mida üsna palju teatakse ning tehtud sai see pooleteise tunniga Rohuküla–Heltermaa praamil. Pärast läksin koju ja proovisin, kas lehvikuid on üldse võimalik niimoodi käsitleda nagu ma ette kujutasin. “Vihmaloits” sündis ühel novembrikuu päeval kui ma olin ämma ja äia juures külas. Mõte hakkas jooksma, mina istusin suures toas, ämm toimetas köögis ja rääkis kogu aeg. Üks hetk ma tabasin, et ta räägib minuga. Ütlesin talle, et ma ei kuule sind praegu üldse, ma teen tantsu. Täpselt see, mis ma seal poole tunniga oma põlvede peal üles kirjutasin, oli esimene versioon sellest tantsust – järelikult oli see südamest tulemas ja tuli välja hea tants. Muusika, millele tantsu teha tahtsin, oli mul juba ammu olemas.”
Tt-stuudio tüdrukud ütlesid, et tants on suurepärane võimalus oma emotsioone välja elada, ükskõik, kas siis viha või rõõmu, ja pärast seda on parem olla.
Suur väärtus on ka see, et saab mööda ilma reisida ja tantsida mujalgi kui Eestis. Näiteks aprillis oli koguni kaks tantsureisi, üks tantsufestivalile Türki, teine Leetu.
