Connect with us

Elu

Suuremõisa loss on lugudest pungil

Foto: Kaja Hiis-Rinne. Suuremõisa lossipäevad tõid öösse müstika ja päevadesse tegutsemisrõõmu.
Möödunud nädalavahetusel toimusid Hiiumaal Suuremõisas taas lossipäevad, mis pakkusid tegevust ja põnevust nii ajaloohuvilistele, kohaliku kooli vilistlastele kui ka käsitöösõpradele.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et mõne nädala eest kirjutas mulle üks tuttav ja küsis, kas ma ei ole juhtumisi juuni esimesel nädalavahetusel Hiiumaal ega taha kaasa aidata Suuremõisa lossipäevadel. Vaja oleks vabatahtlikke.

Mul on olnud võimalus kaasa lüüa mitmel suuremal ja väiksemal kultuurisündmusel: pressiesindaja, ajakirjaniku, intervjueerija või muul moel korraldaja või kutsutuna, aga vabatahtliku kogemust mul veel polnud. Siduda see värske suvehiidlasena Hiiumaa ja Suuremõisa lossiga, kust saime perega erilise ekskursioonielamuse mullu muuseumiööl, tundus igati ahvatlev. Põgeneda igapäevase kirjatöö tagant millessegi ehedasse, arvuti tagant pärisellu, vahelduseks saarele midagi anda: müüa pileteid, sättida pinke, korraldada liiklust – just selline võiks olla üks nädalavahetus pärast rasket töötalve, suvepuhkuse eelsoojenduseks.

Kaja Hiis-Rinne

Kohalugude õhtu.

Küllap oligi hea, et ma siis veel ette ei teadnud: kõik läheb nagu tavaliselt. Võin ju mõelda, et teeks midagi teistsugust, aga kui tekib küsimus, kes suudaks koostada artikli, teha sündmusest reportaaži, meenub alati kellelegi: „Kuule, Mari, sina ju oskad kirjutada!?“ Ja siis läheb ikka nii. Tundub, et kirjatöö eest mul põgeneda ei õnnestu, isegi mitte saarele…

Mõisalood panid fantaasia tööle
Värskelt sellest kõigest osa saanuna julgen öelda, et Suuremõisa lossipäevade eripära on ühtaegu koha, keskkonna ja inimeste sünergia. Lugu, milles kõik saavad kokku, ilma et keegi tunneks end üleliigse või kohatuna. Sajandeid edasi kantud kultuur, mis ei ole muutunud liig elitaarseks – kuigi interjöör võiks seda võimaldada –, vaid milles on oodatud osalema kõik, ja mis ühendab ühtmoodi, sõltumata ametikohast või oskustest. Suuremõisa loss on eripärane koht, mis on suutnud aastakümnete jooksul sõltumata pidevast kasutusest säilitada oma näo ja loo, väärtuse ja väärikuse. See on koht, kuhu tahetakse tulla: uudistama, nautima, meenutama.

Oma osa lossi loos mängib kindlasti see, et mõisas on juba rohkem kui sajand olnud kool. Nii ei ole see maja külalistele ainult kellegi võõras kodu või kauge kontserdipaik, vaid koht, kus paljud kohalikud on veetnud arvestatava tüki oma elust ja millega suurel osal hiidlastel meenub mõni mälestuskilluke – kontserdist, etendusest, käsitöökoolitusest, jalutuskäigust aias või pargis.

Kaja Hiis-Rinne.

Uksest sisse mõisaajaloo salamaailma.

Nii püsib Suuremõisa lossi lugu kahel alustalal: mõis(aaeg) ja kool(iaeg). Kui lossipäevad olid reedel kohalike laste südamlike laulude ja kellamänguga avatud ning seejärel Janika Roosa ja Helgi Põllo põneva loenguga, mis tutvustas mõisaaegseid esemeid vaalikurikast kaminakellani, sisse juhatatud, oli küllap just sellele mõeldes plaanitud päeva suurimaks sündmuseks kohalugude õhtu, mis omakorda jagatud pooleks.

Kaja Hiis-Rinne

Mõisakad ehk Suuremõisa lasteaed põhikooli lauluapsed avasid selleaastased lossipäevad.

Mõlemad osad olid kohalugude huvilistele tõeline maiuspala. Nii kõneldu kui korralduse poolest. Telekogemusega moderaatorid olid kõrgeimal tasemel, ja ega vestlusringis osalejadki alla jäänud: mõisateemalist osa vedas Joonas Hellerma ning kõnelejate hulgas oli koguni kaks inimest – Vello Kaskor ja Kirsti Pihlamägi –, kelle juured viisid eri teed pidi välja mõisatallis töötanud esivanemateni, ühe puhul pole välistatud, et vereliini pidi mõisamajja sissegi… Igal juhul sai kuulda peresaladusi ja lugusid, mida kirjasõnast ei leia, olgu sellest, et Ungern-Sternbergide ammukadunud kirjutuslauda nähti viimati telepildi vahendusel põllumajandusministeeriumis või et omaaegne mõisakokk keetis kapsasuppi vaid tervete kartulitega. Helgi Põllo jutustamisel peenrast leitud aadlivapiga nööbi looga alanud mõisalugude õhtu sai ootamatult vägeva lõpu, kui üks endine õpetaja saalist kõneles puhtsüdamlikult oma ootamatust kohtumisest Axel Julius De la Gardie nõudliku vaimuga… 

Kaja Hiis-Rinne

Helgi Põllo esitles uusi mõisast pärit leide inimeste kodudest.

Suuremõisa loss nimelt on olnud peaaegu kõigi Eestimaa pinnal tegutsenud tuntud aadlisuguvõsade valduses: esmalt De La Gardie, siis Stenbockide, seejärel Ungern-Sternbergide ning lõpuks Stackelbergide käes.

Tuleb tunnistada, et pärast kõiki neid lugusid täiskuu all läbi mõisapargi ühiselamu poole kõndides võinuksin vanduda, et ühest kasvuhoonest, millest keskööl möödusin, kumas kummalist oranžikat hõõguvat valgust. Fantaasia hakkas täistuuridel tööle ja meenusid äsjakuuldud lood saatana mängupõrgust. Järgmisel päeval sealt uuesti möödudes nägin rippumas kümneid neoonoranže riideribasid, millega ilmselt tomati- ja kurgitaimed üles seotud olid… Nii need lood ja legendid sünnivad, eks ole.

Kuidas ma tööõpetuse tunnis…

Koolijuttude poolt modereeris samuti oma tuntud headuses ja suure kogemusega Tiina Maiberg, kelle vestlusringis oli nii omaaegseid õpilasi kui ka õpetajaid. Viimastest mõni nii tollaste kui praeguste marakrattide kantseldaja, seejuures tõdesid nood, et kuigi suunamisega, tulid nad tollal saarele omal valikul. Ja et mitte vastu tahtmist, tõestab kõige paremini see, et mandrile tagasi läinud pole nad siiani. Kuigi nii mõnelgi kaunilt restaureeritud mõisasaalis istujal võis olla üpris keeruline ette kujutada, et veel mitte väga ammu oli keset põrandat tõmmatud võrk, üle mille mängiti sealsamas palli, ning seintele kriidiga joonistatud korvpallikorvid, oli see kõigi vestlusringis istunute kooliaja argipäev. Pidupäeval, näiteks rebaste ristimisel, kingiti ühele õpetajale see-eest elus põrsas. Ega ei kujuta ilmselt sedagi tänapäeval kuidagi ette…

Kaja Hiis-Rinne

Margus Tabor astus Suuremõisa lugudega taas publiku ette.

Üks koolilugude meenutajatest oli näitleja Margus Tabor, kes ei vaja ilmselgelt ühelegi hiidlasele tutvustamist – staarhiidlane, öeldaks vist tänapäeval, Hiiumaa maskott, nagu ta ise mainis järgmisel päeval oma monoetenduses. See oli kahtlemata laupäevase lossipäeva nael, mille vabaõhusaal hoolimata õhtu jahedusest puupüsti täis. Koolilugude õhtu märksõnad olid tema mälestustes „Hiina lusikas“, „pekikaste“ ja „koolikell“ – küsige neid lugusid temalt järgmistel etendustel/ettekannetel. Mõlemat õhtut ühendanud lugu rääkis aga sellest, kuidas ta igal hommikul kooli minnes lootis, et loss on vahepeal maha põlenud. „Jumal tänatud, et kõik laste soovid täide ei lähe,“ märkis Tabor mõlemal juhul. „Aga põleski ju,“ sekkus reedel vestlusringis istunud Endel Kaevats. Pärast väikest arutelu selgus, et Margus oli kooli lõpetanud aasta enne lossi põlengut. Milline kergendus! Küll aga oli Endlil rääkida värvikas lugu, kuidas just nemad koos koolivennaga põlengu avastasid ja kuidas neid alguses tõsiselt võtta ei tahetud.

Kaja Hiis-Rinne

Giidiekskursioonid pakkusid külalistele huvi nagu alati.

Olgu nende koolimälestustega, kuidas on, ajas muutuvad ka negatiivsemad neist nostalgiliseks ja naljakakski.

Nii võis lossis reede õhtul peetud hilisõhtustel vestlustel kuulda tavapäraste kummitava ratsaniku ja maha löödud kapten Malmi legendide kõrval vaikselt vahetatud meenutusi sellest, kuidas „ma käisin tööõpetuse tunnis siin ruumis vabatahtlikult põrandat lihvimas, et näha, kas see vereplekk tuleb välja“ või ülestunnistust, kuidas saarele suunatud noor õpetaja esimesel ööl oma magamistoa aknast alla hüppas, sest ukse taga lammutasid mügrid.

Kaja Hiis-Rinne

Põrandad, mis kutsuvad tantsima.

Et ses koolis (õigupoolest mõlemas, nii üldhariduslikus kui ametikoolis) on osatud õpilasi kohelda ja suunata õigesti, näitas seegi, et oma panuse andsid sel sündmusel taustalt nii kooli vilistlased kui töötajad, mitmel puhul kaasatud koos perega – kõik erakordselt abivalmid ja sooja südamega inimesed.

Olles väisanud oma elus lugematul arvul loenguid, konverentse ja koolitusi, ei saa ma jätta mainimata, et oli see nüüd lossi mõju, kooli aura või mingi muu maagia, aga hämmastaval kombel ei muutunud ükski loeng või ettekanne neil päevadel igavaks või tüütuks. Ei tule just tihti ette, et 40 inimest veedab reede õhtul kolm tundi lummatuna koolisaalis ega taha lahkuda ka siis, vaid käib seejärel koos giidiga maja seejärel keldrist pööninguni läbi, et kuulata veel lugusid.

Töötoad ja Suuremõisa lood

Enne Margus Tabori laupäevaõhtust etendust sai päeva jooksul osaleda mitmes töötoas savi- ja klaasikojas ning lossiruumides. Üks populaarsemaid oli kindlasti tassi või kausi voolimise võimalus Jaana Kormašovi käe all – tuba tuubil täis inspiratsiooni ja innukaid saviste sõrmedega inimesi. Lilleseadjate ruumis hõljus säärane lummav suvelõhn, et suvepärja tegijad eesotsas juhendajate Birthe Liivandi ja Marge Kasega isegi ei raatsinud sealt lahkuda enne, kui ette nähtud aeg oli ammu otsas. Pillirookõrrega kalligraafia õppimise töötoas aeg aga ühekorraga lendas ja seisis ning erakordselt abivalmi ja heatahtliku õpetaja, Karola Lotta Kiiseli käe all ärkasid elule ka kõige töntsimad sõrmed.

Kaja Hiis-Rinne

Kadri Maiste ja Karol Lota Kiisel juhendasid meisterdamist.

Kes raatsis jalgade sirutamiseks töötoast välja astuda, sai osaleda pargiekskursioonil Kristiina Hellströmiga ja aiaekskursioonil Ivari Kandimaga. Õieilu imetlemise kõrval sai teada, et Suuremõisa mõisapark on kaugelt suurem, kui juhuslik külastaja esimesel pilgul arvata võib, ning et algsest pargist on alles vaid paar üksikut 220–230-aastast jalakat ning mõisaaegsest viljapuuaiast kaks õunapuud. Köögiviljaaed oli omal ajal aga palju ulatuslikum – kasvatati naerist, porgandit ja peterselli – ning hoopis teise koha peal.

Praegune kooliaed sai alguse alles 1980-ndatel. Algselt oli samal alal kirsiaed, mis aga külmas hävis, seejärel õunaaed ning vahepeal peeti seal kanu ja veiseid (hea müüriga ümbritsetud ala loomade tõkestamiseks), kes aia-ala üsna üheselt hävitasid. See-eest leiab hoolega kujundatud kooliaiast nüüd tiigi ja jõekese kõrval äädikapuu, pannkoogipuu ja sarapuugroti ning mitu iluõunapuud, millest ühe imekauneid tumeroosaid õisi jõuab neil päevil võib-olla veel napilt imetlema minna.

Kaja Hiis-Rinne

Töötubades valmisid lillepärjad.

Suure tiigi – mille allikast toodud vett koolis aastakümneid kasutati – tagusel paviljonimäel (mida kohalikud kutsusid Babülonimäeks) aga kasvavad roosad sinililled, mis väärisid mainimist nii Tabori kui Hellströmi jutus.

Üks lossipäevade fenomen oligi see, kuidas kõik omavahel suhestus: ühe giidi mõttekäigus oli killuke, mis oli aluseks järgmise kõneleja jutuvoolule, seal aga omakorda tükk, mis sobis uue jutustaja maalitavasse pilti. Nii et kui järgmisel aastal kohale lähete, ärge piirduge vaid ühel loengul või ringkäigul osalemisega – see lugu on palju suurem ja lõimelõngade seotus tekitab kuulajas kirka kohalolutunde.

Veel lugemist:

Uudised

Hiiumaa muuseumi selle suve üks suurimaid ettevõtmisi on traditsioonilisel kombel villa ja riide potisiniseks värvimine. See tähendab aga, et muuseumil on vaja sadade liitrite...

Uudised

Kui linnainimesed on harjunud uuesti poodi lippama, kui miski otsa sai või ostmata ununes, siis nüüd on selline võimalus ka kõplastel – suviti on...

Uudised

Kärdla Sadama tänava Suurtrummi remonditakse sel aastal, suur osa tänavast ehitatakse põhjalikult ümber aga järgmisel aastal.  Praegu on Sadama tänaval töös paralleelselt kaks projekti....

Digileht

Hiiu Leht 24.mail Liitri kusega saab tasuta muuseumisse Tobiase sünnipäeva tähistatakse kuue kontserdiga Kõpu sai lõpuks poe Kolme bussipeatusega Jausa Valimissõnumit pea laotama ühtlaselt...