See tunne, kui keegi, keda sa tead, kaotab lähedase. Mhmh. Kummaline tunne.
Tahaks midagi öelda, tahaks midagi teha. Aga mida?
Äkki teen ainult asja hullemaks. Äkki segan teda. Äkki ta tahab üksi olla. Äkki ma ütlen midagi rumalat.
„Mul oli tunne, nagu keegi ei tahaks minuga rääkida,“ ütles üks tuttav, kes kaotas liiga vara pereliikme. Inimesed, kes varem ütlesid tänaval „Tere!“, keerasid pärast õnnetust teda nähes pea. Inimesed, keda varem pidas oma sõbraks, kadusid korraga ta elust.
Ja samas oli inimlik soojus just see, mis sel hetkel kõige paremini toime tulla aitas, ütles ta.
Olen minagi matustel leinajat kallistanud ja olnud vait, sest õiged sõnad ei tule üle huulte. Tema on mind tänanud enne, kui ma üldse midagi ütlen. Viimasel hetkel sain sõnasabast kinni ega tänanud teda vastu. Läbi häda koukisin kuskilt mälusopist välja sõnad, mida sellistel puhkudel öeldakse. „Avaldan kaastunnet,“ kokutasin kuidagi. Täitsa lolle asju olen öelnud ka. Ükskord helistasin ema kaotanud sõbrannale ja küsisin: „Kuidas see siis nüüd juhtus?“
Surm teeb kohmetuks. Ja piinlik on kohmetu olla. Aga meil, kaastunde avaldajatel, ei ole ju tegelikult raske. Raske on neil, kes istuvad kirikus või matusebüroos sellel pingil, kus on omaksed.
Varem või hiljem istume kõik seal. Ja varem või hiljem on seal kirstus keegi, kelle kaotus teeb tõesti kurvaks. Niimoodi, et ajab tõesti nutma ja niimoodi, et tõesti ei tahaks teda veel kuhugi ära saata. Täiesti ükskõik oleks seal pingil, ma arvan, kas kaastunde avaldaja kokutab või mitte. Isegi sellest oleks ükskõik, kui ta ütleks kohatult „Aitäh!“ või paluks kaasa tundmise asemel üldsegi andestust. Kõige hullem oleks sealt pingilt tõustes ja hiljem tänaval ringi kõndides see, kui hakataks päid keerama, sest ei teata, mida öelda.
Seda ütles ka seesama tuttav, kellest alustasin. Ta ütles, et tegelikult ei olnud vaja üldse midagi öelda. Täiesti vabalt oleks võinud igaüks tulla ja vaikides kallistada. Isegi siis, kui tunti, et oldi võõrad. Teda ei huvitanud, kui loll või rumal see „Avaldan kaastunnet“ kellegi peas võis kõlada. See ei olnud üldse tähtis. Kasvõi pilgust – „Ma märkasin!“ – oleks talle piisanud. Nii ta ütles.
Teisest küljest tõi kaotus ka uusi sõpru. Neid, kes ei kartnud ligi astuda ja küsida, kuidas läheb või lihtsalt öelda, tunnen kaasa. Just seda oligi vaja – tunda, et ta pole üksi. Tal oli vaja otsavaatajaid. Ja tal oli vaja sellest kaotusest rääkida. Hommikust õhtuni ja niimoodi, et see oleks täiesti normaalne. Sama normaalne nagu kiruda, kuidas ei viitsi enam lund rookida või kuidas tahaks, et kevad tuleks. Ta oleks tahtnud, et oleks täiesti normaalne seista poe ees, kohata tuttavat ja vastata tema küsimusele „Kuidas läheb?“ emotsionaalse traktaadiga sellest, kui närvi teda ajab, et peab iga päev üles tõusma tühja igatsusega, mis teeb raskeks ka kõige muu hea hindamise oma elus. Kuidas ta ei viitsi enam iga päev kurb olla. Ja isegi võibolla tüdinult küsida, millal see üle läheb, ilma, et keegi püüaks vastata.
Ta poleks tahtnud kuulda mitte ühtegi „tarka“ mõtet. Eriti mitte seda, et elu läheb edasi. Tal oli vaja kurta, jagada, nutta. Et keegi kuulaks teda isegi siis, kui ta nutab, ega püüaks teha nii, et ta enam ei nutaks. Ta ei vajanud lohutamist. Ta vajas lihtsalt ärakuulamist. Ja kõige rohkem seda, et päid ei pöörataks ära.
Ja ikka veel, kuigi sellest on nüüd aega möödas ja enam pole nii valus, tahaks ta, et võiks sellest vabamalt rääkida. Et inimesed ei tarduks ega pööraks pilku ära, kui kaotus jälle jutuks tuleb. „Ärge kartke! Ma olen normaalne!“ tahaks ta öelda.
Aga teeme siis nii. Teeme nii, et lein oleks normaalne. Et tunda oleks normaalne. Teeme nii, et ei keera pilku ära, kui kurbust näeme. Teeme nii, et ei karda olla kohmetud või rumalad. Sest mõnikord pole tähtis, kas miski on rumal või tark. Mõnikord on tähtis, et oleks soe.
